"Sellised õunad tuleks mahlaks pressida esimesel võimalusel, et vähendada õunamahla patuliiniga saastumise riski," sõnas õunamahla kvaliteediomadusi mõjutanud tegureid uurinud Heinmaa. Terviseprobleemide vältimiseks tuleks kontrollida, kas hallitust esineb õunte südamikes. Analüüside põhjal tuli ka välja, et patuliini esines sagedamini juhul, kui õunte koristuseelsel perioodil sadas palju vihma.

Ühend tekib mitmete hallitusseente perekondade, nagu Penicillium, Aspergillus ja Byssochlamys, elutegevuse kõrvalproduktina. Neist kõige tuntum on rohehallitusena ilmnev Penicillium expansum. Hallitust iseloomustab pehme ja vesine tekstuur, mädanev pruunikas ala ja mullane hallituslõhn.

 Tööst tuli välja seegi, et vanadest vähese hooldusega maheaedade õuntest pressitud mahl sisaldas rohkem kaaliumit, fosforit ja magneesiumit, kui avaaedadest või noortest ja hästi hooldatud maheaedadest korjatud õunte mahl. "Veel oli maheõuntes pressitud mahladel tendents kõrgemale polüfenoolide sisaldusele, kuigi sorditi oli mõju erinev," lisas Heinmaa.

Õunte enne pressimist soovitatust kõrgemal temperatuuril hoidmine näib mõjutavat maheõunte polüfenoolide sisaldust rohkem kui tavaõuntes. Seetõttu ei tohiks mahla pressimiseks mõeldud õunu säilitada kõrgemal temperatuuril kui 3±2 °C.

Võrreldes pakkpressi mahlasid lintpressi mahladega ilmnes, et esimestes oli kõige madalam ja teistes kõige kõrgem polüfenoolide sisaldus. "Samas olid lintpressi mahlad vähem magusad, enam hapud ja kibedad ning esines ka kootavat toimet (suud paksuks tegev, pisut kipitav tunne)," võrdles Heinmaa. Vesipressi mahladel oli seevastu kõige värskem aroom ja maitse ning säravam värvus.

Tulemused lubavad Heinmaa sõnul eeldada, et vesipressi mahlad oleks tarbijate poolt enam eelistatud. Nõnda võiks soovitadavesipressi kasutamist pakipressi asemel just väiketootjatele, et toota tervislikku ja maitsvat õunamahla. Edaspidi oleks oluline uurida patuliini teket ilma visuaalsete seenhaiguste tunnusteta õuntes.

Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli dotsent Ulvi Moor ja Eivind Vangdal Norra biomajanduse uuringute instituudist. Doktoritööga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.