Antiloopide elupaigas Himaalaja mägede ja Taklamakani kõrbe vahel on hapniku osarõhk õhus poole väiksem kui mererannikul, kuid need loomad võivad joosta kiirusel 70 kilomeetrit tunnis korraga kasvõi sada kilomeetrit järjest.

On selge, et selline silmapaistev suutlikkus ei ole tulnud ilma bioloogilise kohastumiseta.

Anthony Signore ja Jay Storz Ameerika Ühendriikidest Nebraska Ülikoolist uurisid lähemalt tiibeti antiloobi geene ja võrdlesid neid teiste veislaste omadega.

Selgus, et tiibeti antiloobil on genoomist täiesti kadunud geen, mis peaks kodeerima kõige tavalisema hemoglobiini molekuli.

Hemoglobiin on veres sisalduv valkaine, mis kannab hapnikku keha kudedesse laiali, võimaldades muu hulgas ka lihastel kiireks jooksuks energiat hankida.

Signore ja Storz avastasid, et tiibeti antiloobil kannab kehas hapnikku laiali hoopis üks natuke teistsuguse ehitusega hemoglobiinimolekul — selline, mis teistel veislastel on aktiivne ainult väga noores eas või väga umbse ehk hapnikuvaese õhu käes.

See nooruslik hemoglobiin on palju altim endaga hapnikku siduma kui tavaline hemoglobiin.

Küllap siis just nii-öelda noor veri ongi tiibeti antiloobi kergejalgsuse saladuse võti.

Signore ja Storz kirjutavad oma uuringust ajakirjas Science Advances.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.