Napoleoni sõdasid on Eestis uuritud seni peamiselt läbi sõjaliste arengute, millega on esile tõstetud mitmeid baltisaksa päritolu sõjaväelasi. Suurema tähelepanuta on aga jäetud baltisaksa päritolu diplomaatide roll Vene keisririigi teenistuses, kes mängisid Napoleoni sõdade kontekstis märkimisväärset rolli. Doktoritöös käsitlesin nende tegevust Vene-Preisi suhetes aastatel 1806–1812, tuginedes materjalile Preisi salaarhiivist ja Vene Impeeriumi välispoliitika arhiivist.

Kiire karjäär

Kiievis 1774. aastal sündinud sõjaväelane Christoph Heinrich von Lieven tegi märkimisväärselt kiiret karjääri: 1794. aastal sõjaväeteenistusse asunud Lievenist sai 1797. aastal keiser Paul I tiibadjutant. Aastal 1798 ülendati ta kindralmajoriks, aastatel 1798–1808 oli ta Paul I ja Aleksander I kindraladjutant, sealjuures aastatel 1806–1808 kindralleitnandiks ülendatuna keisri sõjakantselei juhataja. Kindraladjutandina saatis Lieven keiser Aleksander I ka Tilsitis, kus 1807. aasta suvel kirjutati alla rahule Prantsusmaa ja Venemaa vahel.

Kiirele tõusule karjääriredelil aitasid kaasa perekondlikud sidemed – Lieveni ema oli Paul I nooremate laste, Aleksandri ja Nikolai õpetaja ning Lieven ise mõlema tulevase keisriga sõbrasuhetes. Diplomaadikarjääri alustas Christoph Heinrich von Lieven 1810. aasta alguses saadikuna Berliinis, kui ta asendas Stackelbergi.

Lieveni ametiaeg Preisimaal oli poliitiliselt keeruline nii Preisimaa kui ka Venemaa jaoks. Napoleoni peale sunnitud nõudmised nõrgestasid oluliselt mõlema riigi positsioone ning Preisimaal puudusid vahendid Napoleoni ikkest vabanemiseks. Venemaa, eesotsas keiser Aleksandriga, nägi Preisimaa olukorra kergendamisel endal suurt rolli, mistõttu saadetigi Berliini Lieven, kes oli Aleksandri silmis hetkeolukorda silmas pidades võimekaim ja usaldusväärseim mees seda ametit pidama. Kuigi tegemist oli Lieveni esimese diplomaatilise positsiooniga, oli ta keisri lähikonnas olnud juba mitu aastat.

Alates 1810. aastast, mil Venemaa ja Prantsusmaa suhete halvenemine mõjutas järjest rohkem ka Preisimaad, võitis Lieven kiiresti Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelmi ja riigikantsler Hardenbergi poolehoiu, luues usaldusväärse pinnase edasiseks koostööks, mille sihiks oli mõjutada Preisimaad otsustama liidu kasuks Venemaaga.

Salajased läbirääkimised

Oldenburgi kriis ja kontinentaalblokaad olid vaid mõned põhjused, miks Vene-Prantsuse suhted allamäge läksid ja ka Preisimaa seisu poliitilisel malelaual mõjutasid. Preisimaa ei olnud veel endiselt toibunud varasematest kaotustest ning hädas oldi ka Tilsitis Napoleoni poolt pealesurutud kontributsioonide tasumisega, mistõttu ei julgetud otsustavat sammu Venemaaga liitu astumiseks teha.

Preisimaa riigikantsleri Karl August von Hardenbergi eesmärgiks oli aga eelkõige parandada Preisimaa rahvusvahelist positsiooni, mida enim mõjutasid Prantsusmaa ja Venemaa. Seega oli Hardenbergi esmaseks ülesandeks liit Prantsusmaaga Preisimaale soodsate tingimustega. Samas pidas Hardenberg endiselt vajalikuks riigi reformimist ning Venemaaga suhete hoidmist.

Venemaa poolt oli Hardenbergi usaldusväärseimaks kontaktiks just Lieven, kes hoidis muuseas silma peal ka sõjalistel küsimustel. Alates 1810. aasta kevadsuvest lähetati mitmed nooremad Vene sõjaväeohvitserid Venemaa esindustesse Saksa riikides, et seal Prantsuse armee kohta sõjalist infot koguda. Peamiseks sõlmpunktiks sai selles osas just Vene saatkond Berliinis.

Lieven oli tuline Vene-Preisi liidu toetaja, püüdes mitmete Preisimaa sõjategelaste ja riigimeeste kaudu, kes liitu Venemaaga toetasid, Friedrich Wilhelmi mõjutada. Lieven leidis endale Berliinis ühe mõjuka mõttekaaslase – Preisi kindrali Gerhard von Scharnhorsti (1755–1813) – kellega võeti ette konkreetseid samme Vene-Preisi liidu sõlmimiseks.

Kahe sõjaväelase ettevalmistatud salamissioonid Peterburi ja Viini 1811. aasta lõpus tõid küll mõningast edu ja viisid isegi sõjalise konventsiooni allkirjastamiseni. Preisi kuninga järjekindlusetus kustutas aga igasugused lootused selle liidu tegelikuks elluviimiseks, kuniks kannapööre Preisimaa poliitikas 1812. aasta veebruaris viis ametliku liidu sõlmimiseni Prantsusmaaga. Oma osa selles oli Austria jäigal hoiakul hoiduda mistahes konflikti korral Prantsusmaa poolele.

Vene poole pealt oli just Lieven üks salamissioonide pooldajaid Scharnhorsti Viini missiooni ajal, mille eesmärgiks oli Napoleoni-vastasesse liitu kaasata ka Austria. Scharnhorstiga oli Lieven kontaktis juba varem, näiteks hoiatas Scharnhorst Lievenit 1811. aasta alguses Prantsusmaa sõjaplaanidest Venemaa vastu, kuid samas lootis Scharnhorst alati, et suudab kuningas Friedrich Wilhelmi mõjutada Vene-Preisi liidule.

Samuti soovitas Lieven Scharnhorsti salajastele läbirääkimistele Peterburis kaasata ka kindrali ja endise Vene sõjaministri krahv Aleksei Araktšejevi, kellel oli Lieveni arvates suur mõjuvõim ning head asjade läbiviimisoskused, aga ka sümpaatia Preisimaa ja tema kuninga vastu.

Seega oli oskus iseseisvalt tegutseda Lieveni üheks tugevamaks omaduseks. Üldiste juhiste valguses julges ta võtta ohjad enda kätte, organiseerides läbirääkimisi Venemaa ja Preisimaa vahel, kinnitades Venemaa ja Preisimaa ühiseid huve Euroopa kaitsmisel.

Olgugi, et 1811. ja 1812. aastal ei õnnestunud tal Preisimaa kuningat ümber veenda liidu kasuks Venemaaga, ei tasu alahinnata Lieveni tööd Tauroggeni konventsiooni valguses. See viis 1813. aasta alguses lõpuks Vene-Preisi liiduni, sest Lieven suutis 1812. aasta jooksul elus hoida Venemaa ja Preisimaa lähedasi suhteid, isegi siis kui viimane oli Prantsusmaa poolele üle läinud, sest mõlemad riigid teadvustasid hoolimata erinevast poliitilisest ja sõjalisest positsioonist ühist nägemust Euroopa tulevikust.

Peale Berliini

Kuid Lieveni roll ei Napoleoni sõdade poliitikas ei kahanenud ka pärast tema ametiaja lõppu Berliinis. Alates 1812. aasta teisest poolest teenis Lieven Londonis, kus suutis võita mitme diplomaadi ja poliitiku usalduse, mis lõi soodsa pinnase edasisteks Vene-Inglise suhete tihendamiseks. Sinna jäi ta 1834. aastani.

1800. aastal abiellus Lieven Eestimaa kubermangust pärit Dorothea von Benckendorffiga (1785–1857), kellest kujunes hiljem Euroopa poliitika ja seltskonnaelu mõjukamaid naisi. Dorothea vennad, Alexander ja Konstantin, olid samuti hinnatud sõjaväelased ja diplomaadid ning figureerisid Napoleoni-vastases võitluses.

Christoph Heinrichi ja Dorothea abielust sündis üks tütar ja viis poega. Dorothea von Lieven elas kuni aastani 1857 Pariisis, surres 71-aastasena. Ta oli Bukaiši (Fockenhof) mõisnik Kuramaal. Lieven suri 1839. aastal Roomas, saates tulevast keisrit Aleksander Nikolajevitši (Aleksander II) tema suurel Euroopa reisil. Ta on maetud Mežotne mõisa Lõuna-Lätis.

Baltisaksa päritolu diplomaatide roll oli rohkem vahendav ja ülesandeid täitev, otsuste tegemistel oldi enamjaolt nõuandvas rollis, kuid osati tegutseda ka iseseisvalt. Nii Gustav Ernst von Stackelberg kui Lieven olid Aleksandri silmis väga hinnatud.

Just Stackelbergi on peetud üheks Aleksandri parimaks diplomaadiks, kelle iseseisvus ja initsiatiiv, mis tavaliselt tulenes keisri usaldusest anda oma diplomaatidele suurt vastutust, jättis nii mõnelgi korral varju välisministri. Stackelberg ei hoidnud tagasi ka kriitikat Venemaa suunas, mis sarnanes üldisema kriitikaga riigi eliidi hulgas, nõudes Aleksandrilt jõulisemat sekkumist Euroopa asjadesse.

Lieveni roll oli mõnevõrra teistsugune, ta oli oma perekondlike sidemete tõttu Aleksandri lähikondlane, tegutsedes seda arvesse võttes ka ehk iseseisvamalt ja pretensioonitumalt ning osates hinnata Aleksandri eelistusi Venemaa välispoliitikas. Ehk seetõttu aktsepteeris Lieven Vene välispoliitikat kriitikata. Samuti ei ole alust arvata, et baltisaksa päritolu diplomaadid oleksid oma positsiooni keisrile tugevamalt vastu hakkamisega õõnestanud, sest seda ei lubanud enamasti ka baltisakslaste sotsiaalne positsioon ja lojaalsus keisrile.

Feliks Gornischeffi kaitstud doktoritööd "Venemaa suhted Preisimaaga Napoleoni sõdade ajal baltisaksa päritolu diplomaatide tegevuse näitel (1806–1812)" saab lugeda Tartu Ülikooli keskkonnas DSpace. Doktoritöö valmimist toetas Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuur ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond.