Baltisaksa diplomaadid Napoleoni sõdade keerises: Gustav Ernst von Stackelberg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gustav Ernst von Stackelberg
Gustav Ernst von Stackelberg Autor/allikas: Autor teadmata/Wikimedia Commons

Gustav Ernst von Stackelberg, üks väljapaistvamaid diplomaate Vene keisririigi teenistuses Napoleoni sõdade ajal, töötas ühtlasi selle nimel, et ära hoida Venemaa ja Preisimaa intiimse liidu lagunemine.

Napoleoni sõdasid on Eestis uuritud seni peamiselt läbi sõjaliste arengute, millega on esile tõstetud mitmeid baltisaksa päritolu sõjaväelasi. Suurema tähelepanuta on aga jäetud baltisaksa päritolu diplomaatide roll Vene keisririigi teenistuses, kes mängisid Napoleoni sõdade kontekstis märkimisväärset rolli. Doktoritöös käsitlesin nende tegevust Vene-Preisi suhetes aastatel 1806–1812, tuginedes materjalile Preisi salaarhiivist ja Vene Impeeriumi välispoliitika arhiivist.


Tallinnast Haagi

Purtse, Pagari, Muuga ja Pada mõisnik krahv Gustav Ernst von Stackelberg sündis 1766. aastal Tallinnas diplomaadi perekonda. Tema isa, Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800), alustas diplomaadikarjääri samal ajal poja sünniga. Gustav Ernst õppis Strasbourgi ülikoolis õigusteadusi, läbis Grand Touri ja teenis sõjaväes, osaledes muu hulgas aastatel 1788–1789 kestnud Vene-Rootsi sõjas.

Krahv tegi kiiret diplomaatilist karjääri, alustades atašeena oma isa alluvuses Varssavis ja Stockholmis. Alates 1794. aastast oli ta juba saadik Torinos Sardiinia kuningriigis ja seejärel alates 1799. aastast saadik Bernis Šveitsis – kuhu ta mõnede allikate järgi üldse ei jõudnudki – 1802. aastast Haagis Bataavia Vabariigis ning seejärel juba Preisimaal.

Stackelbergi ametiaja kohta Preisimaal on vastakaid andmeid. Tema ametliku teenistuslehe järgi alustas ta seal erakorralise saadiku ja täievolilise ministrina tööd 11. novembril 1807, teenides sel ametikohal kuni 2. jaanuarini 1810.

Tegelikkuses lahkus ta Haagist juba 1805. aasta juunis läbi Frankfurdi ja Berliini Peterburi, et seal abielluda. Kuigi tema lahkumise ametlikud põhjused olid tervislikud, naasis Stackelberg 1806. aasta alguses siiski Berliini. Tema tegelikuks Haagist lahkumise põhjuseks oli Bataavia Kuningriigi laialisaatmine ning Napoleoni poolt uue nukuriigi – Hollandi Kuningriigi – loomine.

Stackelberg Preisimaal

Kuid tuleme nüüd Stackelbergi tegevuse juurde Preisimaal. Pärast Venemaa ja Austria lüüasaamist Austerlitzi lahingus 2. detsembril 1805 oli Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III keerulises seisus. Preisimaal olid kehtivad liidulepingud nii Prantsusmaa kui ka Venemaaga, kes olid omavahel vaenujalal. Novembris 1805 oli Preisimaa alla kirjutanud Potsdami lepingule Venemaaga, millega lubati Prantsusmaa vastases võitluses abi, detsembris aga sundis Napoleon Preisimaale peale omapoolse liidulepingu, mida uuendati 1806. aasta veebruaris.

Et sellist välispoliitilist situatsiooni mitte liiga üksikasjalikult kirjeldada, võib selle kokku võtta Preisi välisministri ja hilisema riigikantsleri Karl August von Hardenbergi (1750–1822) sõnadega: "Teie Kõrgeausus on asetatud olukorda, kus ollakse liidus nii Venemaa kui ka Prantsusmaaga. Selline olukord ei saa kesta". Kui Preisimaa poolt vaadates oli olukord keeruline, siis Peterburist tuli selge signaal – saavutada tuleb uus Vene-Preisi liit.

Siinkohal tulebki mängu Stackelberg, kuid veel enne tuleb lisada, et 1806. aasta algusest hakkas Preisimaa ajama kahte erinevat välispoliitilist joont. Seda põhjusel, et n-ö "ametlik" välispoliitika pidi olema Napoleonile meeltmööda, kuid "mitteametlik" Vene-suunaline välispoliitika oli juba siis Friedrich Wilhelmi ja tema lähikonna prioriteediks.

Viimast oli aga vaja teha salajaselt ning selle etteotsa asus tagandatud Hardenberg, Venemaa poolt osales selles ametlik saadik Maximilian Alopäus. Stackelberg pidi aga hoolitsema selle eest, et salajased läbirääkimised ei hakkaks segama "ametlikke" Vene-Preisi suhteid, mille eest vastutas Preisimaa poolt välisministriks saanud Christian von Haugwitz (1752–1832).

Eesti päritolu õigusteadlane ja ajaloolane Friedrich Fromhold Martens on väitnud, et Stackelberg vahetas Alopäusi mitteametlikult välja. Tegelikkuses mängiti lihtsalt ümber Alopäusi ülesanded. Salajastele liidulepingutele Venemaa ja Preisimaa vahel kirjutati alla 1. ja 24. juulil 1806.

Venemaa Euroopa rahu tagajana

Paralleelselt Vene-Preisi salajaste läbirääkimistega eskaleerusid aga Preisi-Rootsi suhted. Lauenburgi kriisi volitas 1806. aasta mais keiser Aleksander I isiklikult lahendama Stackelbergi, kelle juhtimisel töötati välja deklaratsioon, mis hoiaks ära sõja.

Põhjus, millest kriis alguse sai, seisnes selles, et 1805. aastal sai Preisimaa Hannoveri endale, kuid pärast Austerlitzi lahingut keeldusid rootslased sealt lahkumast, mis põhjustas tüliõuna. Olgugi, et kevadel toimusid ka mõned väiksemad kokkupõrked, suudeti suurem konflikt ära hoida.

Stackelbergi rolli silmas pidades on oluline, et Venemaa soovis igal juhul ära hoida konflikti liitlaste vahel, et ei laguneks Napoleoni vastane ühisrinne. Hannoveri küsimus sai aga Preisimaale saatuslikuks, sest 1806. aasta suvel jõudsid preislaste kõrvu kuuldused, et Napoleon plaanib Hannoveri brittidele tagasi anda – see põhjustas suuresti Preisimaa ennatliku sõjakuulutuse Prantsusmaale, ootamata ära Venemaa otsuse, mis tipnes lüüasaamisega Jena ja Auerstedti lahingutes 1806. aasta oktoobris.

Austerlitzi lahing Autor/allikas: Charles Thévenin/Wikimedia Commons

Stackelberg oli juba varem rõhutanud Venemaa olulisust Euroopa rahu tagamisel ning tegi seda edaspidigi. Märtsis oli ta kirjutanud välisminister Adam Czartoryskile (1770–1861), oodates Venemaalt aktiivsemat sekkumist Euroopa asjadesse. Pärast Preisimaa lüüasaamist ja Preisimaa vallutamist Napoleoni poolt lahkus Berliinis kogu õukond ning Stackelberg asus Põhja-Saksamaale, kust ta hoidis järgneva aasta jooksul Peterburi kursis sõjaliste arengutega Euroopas.

1807. aasta esimeses pooles, kui Venemaa alustas Napoleoni vastu sõda, tegutsesid Vene-Preisi suhete teljel edasi veel kaks baltisaksa päritolu diplomaati – asjur Gotthard Ludwig von Krüdener (1772–1845) ja välisminister Andreas Eberhard von Budberg (1750–1812).

Nende tegutsemist saab vaadelda eelkõige Bartensteini konventsiooni sõlmimise kontekstis, millega Venemaa ja Preisimaa proovisid aprillis 1807 luua uut üleeuroopalist riikidevahelist süsteemi. Sellel ei olnud aga pikka iga, sest juunis said Vene väed Friedlandi lahingus Napoleonilt lüüa ning juulis kirjutati alla kolmepoolsetele Tilsiti rahulepingutele, millega Napoleon saavutas ülemvõimu Euroopas.

Stackelberg naasis Preisimaale 1808. aasta alguses, pärast seda, kui ta oli määratud Vene erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks. Ta tegeles aasta esimeses pooles Soome sõda puudutavate küsimustega, millega Venemaa soovis kasutada Memeli sadamat oma baasina, et sealt rünnata Rootsit.

Kuna Preisimaa oli sellise käigu vastu, põhjendades seda rahaliste kohustuste ja kartustega julgeoleku pärast, pandi see projekt esialgu ootele. Juulikuus, kui Tallinna all puhkes Vene ja Inglise-Rootsi laevastike vahel lahingutegevus, nihkus ka fookus Preisimaalt ära. Sellega oli lõppemas ka Stackelbergi ametiaeg Preisimaal, kui ta lahkus 1808. aasta sügisel terviseprobleemide tõttu enneaegselt ametist.

Hinnatud diplomaat

1808. aasta oktoobris sai Stackelberg Vene keisririigi tähtsuselt kolmanda Püha Aleksander Nevski ordeni ning ülendati tõeliseks salanõunikuks, mis tähendas Vene keisririigi teenistusastmete tabelis tõusu tähtsuselt teisele astmele. Tema teeneid hinnati ka Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III poolt, kes omistas talle riigi kõrgeima, Musta Kotka ordeni.

Kokkuvõtvalt võib Stackelbergi teenistuse kohta Preisimaal öelda, et see langes aega, mil nii Preisimaa enda sisemised vastuolud kui ka Venemaa otsustusvõimetus ei lubanud diplomaatilistest lahendustest viimast võtta. Samas suudeti tema osalusel ära hoida Napoleoni vastase neljanda koalitsiooni lagunemine, mis oli Vene-Preisi suhetes oluliseks faktoriks ka pärast Tilsiti lepinguid.

Stackelbergi edasine karjäär viis ta saadikuks Viini, kus ta alates 1810. aasta jaanuarist tegeles Vene-Austria suhetega, mängides olulist rolli 1813. aasta sündmustes, mis said Napoleonile saatuslikuks. Ta võttis osa ka Viini Kongressist Venemaa esindajana, kirjutades alla nii lõppdokumendile kui mitmetele teistele dokumentidele. Hiljem teenis veel aastatel 1818–1835 saadikuna Mõlema Sitsiilia Kuningriigis Napolis, misjärel läks erru, kolides Pariisi. Ta suri seal 1850. aastal.

Viini kongress. Gustav Ernst von Stackelberg istub paremalt esimene, tema pitser/vapp paremas servas keskmine. Autor/allikas: Jean Godefroy (1819). Viini kongress, EKM

Baltisaksa päritolu diplomaatide roll oli rohkem vahendav ja ülesandeid täitev, otsuste tegemistel oldi enamjaolt nõuandvas rollis, kuid osati tegutseda ka iseseisvalt. Nii Stackelberg kui ka Christoph Heinrich von Lieven olid Aleksandri silmis väga hinnatud.

Just Stackelbergi on peetud üheks Aleksandri parimaks diplomaadiks, kelle iseseisvus ja initsiatiiv, mis tavaliselt tulenes keisri usaldusest anda oma diplomaatidele suurt vastutust, jättis nii mõnelgi korral varju välisministri. Stackelberg ei hoidnud tagasi ka kriitikat Venemaa suunas, mis sarnanes üldisema kriitikaga riigi eliidi hulgas, nõudes Aleksandrilt jõulisemat sekkumist Euroopa asjadesse.

Lieveni roll oli mõnevõrra teistsugune, ta oli oma perekondlike sidemete tõttu Aleksandri lähikondlane, tegutsedes seda arvesse võttes ka ehk iseseisvamalt ja pretensioonitumalt ning osates hinnata Aleksandri eelistusi Venemaa välispoliitikas. Ehk seetõttu aktsepteeris Lieven Vene välispoliitikat kriitikata.

Samuti ei ole alust arvata, et baltisaksa päritolu diplomaadid oleksid oma positsiooni keisrile tugevamalt vastu hakkamisega õõnestanud, sest seda ei lubanud enamasti ka baltisakslaste sotsiaalne positsioon ja lojaalsus keisrile.

Feliks Gornischeffi kaitstud doktoritööd "Venemaa suhted Preisimaaga Napoleoni sõdade ajal baltisaksa päritolu diplomaatide tegevuse näitel (1806–1812)" saab lugeda Tartu Ülikooli keskkonnas DSpace. Doktoritöö valmimist toetas Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuur ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: