Uurimus vaatleb kolme Eesti päevalehe toimetuse tegemisi. Tähelepanu pööratakse toimetaja ja reporteri omavahelise suhtlemise professionaalsusele. Seejuures jälgitakse, millistest elementidest suhtlus koosneb ning kuivõrd sõltub suhtlusviis reporteri tööstaažist. Uurimuse põhjal võib öelda, et puudusi koostöös esineb mitmel tasandil ning see võib omakorda mõjutada ajakirjanduse kvaliteeti.

Töö tagasisidestamine põhineb pigem käskude-korralduste jagamisel ning jääb seejuures tihtipeale ühepoolseks: toimetaja ütleb reporterile, mida ja kuidas teha, lahendades ise probleemi selle asemel, et konstruktiivset tagasisidet anda. Selline suhtlusviis ei soosi aga koostööd, ajakirjaniku professionaalset arengut ega ühtset arusaama toimetuse tööst.

Toimetaja suhtumine reporterisse kipub sõltuma reporteri töökogemusest: pikema staažiga reporteril on tööl rohkem autonoomiat, väiksema kogemusega reporteri tööd aga suunatakse, kritiseeritakse ning kiirustatakse tagant märkimisväärselt enam.

Jälgitud perioodil on 84 protsenti toimetaja korraldustest suunatud just lühema töökogemusega reporteritele. Toimetaja laseb pikema kogemusega reporteril töötada küllaltki segamatult: annab vähem käske ning ei tee suurt numbrit tema puudumisest koosolekult või hilinemisest, ka tema kirjutamisideed kiidetakse suurema tõenäosusega heaks ning enamasti saab kogenud reporter kirjutada pikemaid analüütilise sisuga lugusid.

Lühema kogemusega reporterilt aga eeldab toimetaja tihtipeale seda, et ta kirjutaks lühemaid lugusid nii paber- kui veebiväljaande jaoks ning looks videoid ja pilte – ühesõnaga täidaks neid kohustusi, mida kogenumad reporterid nimetasid lisaülesanneteks, milleks neil ei ole aega.

Pikaaegsema kogemusega reporteri puhul on kordi ebatõenäolisem toimetaja destruktiivne tagasiside ehk tagasiside, mis keskendub vigade kritiseerimisele, mitte nende parandamisele. Destruktiivsus väljendus näiteks selles, et toimetajad kritiseerisid lühema kogemusega reporterite kirjutamisideid – seejuures kasutati kohati kõrgendatud hääletooni – ning ei selgitanud, milles seisnes idee mittesobivus.

Märkimisväärne on, et konstruktiivset kriitikat jääb väheks nii kogenud kui lühema staažiga reporteri töös. Konstruktiivset tagasisidet andsid toimetajad vaadeldud perioodil vaid kahel korral: mõlemal juhul väiksema staažiga reporterile.

Reporteri töökogemusel põhinev suhtlusviis mõjutab negatiivselt nii pikema kui lühema staažiga reporterite professionaalset arengut, aga ka töörõõmu. Pikaaegsema kogemusega reporteril on oht jääda oma töös üksi. Lühema kogemusega reporteril on kõrge läbipõlemise risk, sest temalt oodatakse korraga palju ning ta jääb otsuste tegemisel ja vastutuse võtmisel üksi.

Ajakirjanikutöös on aset leidnud teatavad muutused: veebimeedia arenguga seoses on uudiste edastamise kiirus ja maht kasvanud, seejuures ootused sisu täpsuse ja põhjalikkuse osas langenud ei ole. Kui niigi pingelisele tööle lisandub puudulikust tagasisidekultuurist tingitud stress, võib see kaasa tuua ajakirjaniku läbipõlemise ja töölt lahkumise, aga ka ajakirjanduse kvaliteedi langemise.

Konstruktiivne tagasiside, sotsiaalne tugi ja coaching ehk tööprotsessi reflekteerimine mängivad olulist rolli töötaja enesearengus, tõhususes ja motiveerituses. Nii nagu igas töökohas, on ka ajalehetoimetuses oluline koht tagasisidestamisel, ent veelgi olulisemaks võiks pidada coaching'ut ja edasisidet, mis kätkevad endas tööprotsessi analüüsimist ja refleksiooni, andes töötajale vahendid probleemi lahendamiseks ning protsessi käigus õppimiseks.

Uurimuse põhjal võib öelda, et praegune toimetaja ja reporteri omavaheline suhtlus põhineb pigem vastandumisel kui partnerlusel: toimetaja jagab käsklusi ning reporter on harjunud, et tema tööst otsitakse vigu – toimub töölise ja järelevaataja suhe. Toimetaja ja reporteri omavahelises suhtluses võivad osutuda kasulikuks coaching'u elemendid, andes mõlemale osapoolele teada teise ootustest ja muutes suhte partnerlusel põhinevaks – see võimaldab reporteril oma oskusi arendada ning toimetajale jääb nõnda vähem toimetamistööd valminud uudisega.

Uuring ilmus teadusajakirjas KOME. Siinse populaarteadusliku artikli kirjutas Tartu Ülikooli magistrant Liisa Koik kursusel "Andmete esitamine ja tõlgendamine".