Ingrid Sindi ja Judit Strömpl uurisid, missugused on lastekodulaste teadmised nende enda eluloo ja identiteedi kohta ning mis mälestused on neil seoses oma bioloogilise perekonnaga. Teadlased uurisid 11 kuu jooksul SOS Lastekülas kasvavaid lapsi. SOS Lastekülas elavad erinevas vanuses lapsed väikestes majakestes koos hooldajatega nagu tavalises perekonnas. Kasutusel on mõisted "kodu", "ema", "vanemad" jms.

Enamik lapsi, kes uuringus osalesid, olid küllalt hästi kursis oma bioloogilise perega. Mitmed uuritud lapsed tunnevad oma bioloogiliste vanematega lähedast sidet üksnes seetõttu, et nad on nende vanemad. Näiteks uuringus osalenud lastekodulaps Elen ütles, et kuigi ta kohtub oma SOS-ema elukaaslasega palju rohkem kui oma bioloogilise isaga, tunneb ta ennast lähedasemana oma päris isaga.

Kui lapsed oma SOS perest ja SOS vanematest rääkisid, kirjeldasid nad neid kui täiskasvanuid, kes nende eest hoolitsevad. Uuringust järeldati, et kuigi SOS Lasteküla kontseptsioon näeb ette kasvamist kodus koos vanematega, õdede ja vendadega, siis laste arusaamadesse see ideaal kahjuks veel ei jõua.

Kui lastekodulapsed oma elust räägivad, on peamised teemad sündimine ning bioloogilisest perest tulek hooldusperesse. Seoses oma päritolu perekonnaga, on laste mälestused pigem positiivsed ning sageli nad püüavad õigustada oma vanemate tegevusi.

Praegu keskenduvad Eesti asenduskodud materiaalse heaolu tagamisele, hariduse andmisele ning igapäeva elu tegevuste õpetamisele. Need on kahtlemata vajalikud ja täisväärtusliku ühiskonnaliikme kasvatamise osad, kuid lastel on aga vaja ka oma lugusid rääkida ning täita oma elu lugu infoga.

Samamoodi on nende laste hooldusperedel ja sotsiaaltöötajatel vaja oskusi, kuidas aidata kaasa laste lugude säilimisele ja arenemisele. Sageli väldivad täiskasvanud hooldajad (SOS vanemad) laste kõige olulisemate elulooliste teemade käsitlemist, kartes lapsi nende teemadega traumeerida, kuid just nende teemade ignoreerimine ongi lastele kõige traumeerivama mõjuga.

Kui laste teadvusse oma eluloost jäävad augud, võib see tuua kaasa identiteedikriise ning probleeme edasises elus. Eriti oluline on toetada laste positiivseid mälestusi seoses nende bioloogiliste vanematega.

Bioloogilise perekonna olemasolu eiramine ja vanemate süüdistamine peavad asenduma avameelse ja toetava vestlusega laste senisest eluloost. Lisaks materiaalsetele võimalustele ja arengule, vajavad lapsed ka identiteedi ja minapildi arengut. Nii kasvavad neist terved, täisväärtuslikud ning endaga hakkama saavad ühiskonnaliikmed.

Uuring ilmus teadusajakirjas Child & Youth Services. Siinse populaarteadusliku artikli kirjutas Tartu Ülikooli magistrant Hegert Leidsalu kursusel "Andmete esitamine ja tõlgendamine".