Inimese keha kõige suurem organ on nahk, mis kaitseb meid väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Nendeks võivad olla nii haigusi tekitavad mikroobid, mehaanilised tegurid kui ka erinevad keemilised ühendid. Kui haigustekitajad või muud kahjustavad osakesed sisenevad naha ülemistesse kihtidesse, satuvad seal asuvad rakud stressiseisundisse ja tekib põletik. 

Ühed peamised inimese nahakoes olevatest rakkudest on keratinotsüüdid. Keratinotsüüdid tagavad organismile esmase kaitse väliste keskkonnamõjude eest. Keratinotsüüdid vahendavad ka stressi, mis reageerivad kahjulikele mõjuritele, eritades põletikuvastaseid valgulisi vahendajaid – kemokiine.

Kemokiinid kutsuvad põletikuasukohta veres liikuvad valgevereliblesid, mille ülesandeks on haige koha parandamine. Üheks selliseks kemokiiniks on interleukiin 8, mille tase tugeva stressi korral rakkudes tõuseb.

Kert Raudnõmm uuris, kuidas mõjutab naharakkude stressitaset rakkude kasvukeskkonnas olev nõudepesuvahend Fairy, millega paljud meist igapäevaselt kokku puutuvad. Et oma küsimusele vastus leida, lisas Kert laboritingimustes kasvavate keratinotsüütide kasvukeskkonda  nõudepesuvahendit, mis oli lahjendatud kas 100, 10 000 või 1 000 000 korda. 

Kert leidis oma katsete tulemusena, et Fairy kaks kangemat varianti mõjusid arvatult keratinotsüütide kasvule halvasti. Rakud nägid nii pärast 100- kui ka 10 000 kordses Fairy lahjenduses kasvamist halvad välja. Interleukiin 8 tase neis oli väga kõrge, mis näitab kõrget stressitaset ja rakkude vahelised ühendused olid oluliselt vähenenud.

Samas leidis Kert Raudnõmm üllatusena, et miljonikordses Fairy lahjenduses kasvanud rakud tundsid end väga hästi. Interleukiin 8 tase neis oli isegi madalam kui rakkudes, mille kasvukeskkonnas nõudepesuvahend puudus. Ka ei olnud nende rakkude  väljanägemises märgata silmaga eristatavaid muutusi. Ühtlasi andsid rakkude vahelised ühendused märku nende heast tervisest.

Uurimistööst ei selgunud, miks väga väike kogus nõudepesuvahendit naharakke end paremini tundma paneb.

Kert Raudnõmme juhendasid Võru Kreutzwaldi kooli õpetaja Kadri Paulus ja Tartu Ülikooli molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane. Kert Raudnõmme uurimus on avaldatud õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.