Etnograafia suutis jääda vaatamata nõukogude survele rahvusteaduseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Enim tegelesidki eesti etnograafid rahvarõivaste ning taluarhitektuuri ja põllumajandusega.
Enim tegelesidki eesti etnograafid rahvarõivaste ning taluarhitektuuri ja põllumajandusega. Autor/allikas: Piret Kriivan

Eesti etnograafide töö täitis nõukogude ajal kahte eesmärki. Nad järgisid küll üleliidulisi teadussuundi, kuid kohalikule lugejale meenutas nende töö endist eluolu, selgub Eesti Rahva Muuseumi teaduri Indrek Jäätsu uuringust.

Alates 1930. aastatest oli moes käia laulupeol rahvarõivastes. Inspiratsiooni nende valmistamiseks saadi nii enne kui ka pärast sõda etnograafide tööst. Etnograafid koostasid kogumikke, et jäädvustada rahvarõivaste eripära. Inimesed ostsid neid kogumikke, et piltide järgi ise rahvarõivaid teha. See on vaid üks näide eesti etnograafide mitmetimõistetud tööst nõukogude ajal.

"Ühelt poolt pani nõukogude võim neile ette, mida nad peaksid uurima ja kuidas nad peaksid uurima, aga teisalt olid olemas rahvuslikud traditsioonid, mis olid tekkinud juba enne sõda. Seal oli neil kahel omamoodi ühisosa," kirjeldab Jääts etnograafide toonast tegevust.

Etnograafia uurib talupojakultuuri materiaalset osa ehk tarbeesemeid. Nõukogude-aegsed etnograafid keskendusid tarbeesemete uurimisel mõnele üksikule teemale. Enim tegelesidki nad rahvarõivaste ning taluarhitektuuri ja põllumajandusega.

Kõik kolm teemat läksid laiemale avalikkusele korda. Tavalugeja leidis neist nostalgilise sideme sõjaeelse ajaga.

Nagu eespool mainitud, valmistasid inimesed endile laulupeole minekuks rahvarõivaid. Jääts kirjutab, et nõukogude aeg soosis pidupäeval rahvarõivaste kandmist, sest kultuur pidi olema "vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik". Kohalikele andis rahvarõivaste kandmine aga võimaluse oma rahvuslikku kuuluvust väljendada.

Taluarhitektuur huvitas lugejaid samuti, sest sõjaeelsed rehielamud muutusid nõukogude aja lõpul populaarseteks suvituspaikadeks. Et üha rohkem eestlasi kolis maalt linna, muutus suvepuhkus rehielamus nostagiliseks külaskäiguks minevikku. 1957. aastal avatud Eesti Vabaõhumuuseumi kogud pakkusid inspiratsiooni, kuidas oma suvekodu sisustada. Sealjuures minetasid talumajapidamisse kuulunud tarbeesemed oma algse funktsiooni ning neist said kodukaunistused.

Mis puutub põllumajandusse, nägid inimesed traditsioonilises maaharimises eesti talupoja peamist elatusala. Must leib kui talupoja peamine toit kujunes aga rahvuslikuks sümboliks.

Uurimisteemade sedavõrd kitsas ring tuli eesti etnograafide soovimatusest uurida oma kaasaega ehk kolhoosielu. Kuigi alates 1940. aastatest nägi üleliiduline teaduspoliitika ette, et kaasaega tuleb uurida, ilmus Eestis sel teemal uurimusi vähe.

Jäätsu sõnul oli suhtumine kolhoosidesse Eestis ja Venemaal erinev. Seal olid need 1940. aastate lõpuks tavaliseks saanud, Eestis seostus kolhoosikord uue riigikorra ning vägivallaga.

Kui kaasaega siiski uuriti, tuli mõndagi maha vaikida. 1980. aastatel Eesti Rahva Muuseumis töötanud Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Aado Lintrop meenutab, et näiteks küüditamisest ei tohtinud kirjutada.

"Olime 1980. kuni 1981. aastal Viljandi rajooni lõunaosas, praegusel Mulgimaal. Inimesed, kes tegelesid asustusajaloo ja taludega, ei saanud seda kirja panna, mis seal tegelikult oli toimunud. Põlisasukad olid sealt ära küüditatud ja asemele olid tulnud uued inimesed hoopis. Kui nad [etnograafid – toim.] juhuslikult selle kirja panid märkmetesse, siis hoolitseti muuseumis selle eest, et määriti musta tindiga ära kõik need kohad, kus oli küüditamist mainitud," ütleb Lintrop.

Mõne teisegi teemaga tegelemine oli põlu all. Indrek Jäätsu sõnul tuli Eesti etnograafidel toetada oma uurimustes ateistlikku võitlust. Nii jäi nõukogude ajal uurimata usueluga seonduv.

Uusi uurimisteemasid lisandus vähehaaval alates 1970. aastatest. Eelmise sajandi lõpukümnendil tuli kitsama etnograafia asemele laiemalt kultuuri vaatlev entoloogia. Tänapäeval tegelevad eesti etnoloogid rohkem vaimsuse, linnaelu ja identideediküsimustega.

Indrek Jääts kirjutab eesti etnograafide uurimisteemadest nõukogude ajal ajakirjas Journal of Ethnology and Folkloristics.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: