Hagi Šein: peame tõsiselt uuendama oma meediauuringute praktikat, et näha kogupilti
Matkides sotsiaalmeedia klipi- ja lühivormide struktuuri, astub tavatelevisioon oma saba peale ning kaotab auditooriumi, sedastab meediateadlane, BFM-i õppejõud Hagi Šein, kes eilsel meediakonverentsil pidas ettekande väljakutsetest, mille tavatelevisioonile esitavad gurmeetelevisioon ja a la carte televisioon.
„Vaata, millal tahad, mida tahad ja seal, kus oled“ on uute kasutajapõlvkondade telehümni refrään, selle saatel liiguvad ka raha ja teenused. Telesse panustajate ressursivajadus on suurenenud, sest lisaks programmitelevisiooni sisutootmisele tuleb kohal olla ka mittelineaarsetel platvormidel internetis, mobiilides ja järelvaatamises.
Muidugi muutus kõik hetkest, mil üha kättesaadavamad ja kiiremad protsessorid ühendati võrku hüperteksti platvormil, mida me kutsume Internetiks. Algas aeg, mil praktiliselt iga soovija sai infotootjaks, sõnumite ja tekstide edastajast sai sellest kiiresti küllastatud liikuva pildi keskkond, mille teostusi me nimetame samuti televisioonideks. Omavahel liidestatud digiplatvormid seovad traditsioonilise lineaarse televisiooni, mittelineaarse internetitelevisiooni, mobiilse televisiooni ja sotsiaalvõrgustike televisiooni arvukate rohkem ja vähem nutikate rakendustega.
Selles maailmas juhtub iga päev midagi uut, digiaeg on hüperaktiviseerinud telemaailma, võidujooks ja uuenduste tempo online΄is, striimis ja uute nõudelvideoteenuste pakkumises on muljetavaldav. Vaatame iga päev otsa konvergeeruvale, globaliseeruvale, mobiilsele, fragmenteeruvale ja simulaakrumiteküllasele telemaailmale ja oleme samal ajal ka selle osaks.
Nendel, kes liidestatud televisioonide temaatikaga iga päev tegelema peavad, on mõtlemist ja tegemist palju, nii institutsionaalses, rakenduslikus kui ka sisutootmise vallas, rääkimata suhetest sotsiaal- või ühismeediaga. On alanud televisiooni uus legitimatsiooniring.
Kõik suured teleorganisatsioonid Eestis on selleks pingutanud, aga suur töö on veel ees. Sest tele-online spurdib edasi kogu maailmas ja meil on oma lahenduste väljaarendamisel vaja muuhulgas mõista, kas jätta kõik turu hooleks või panna võimalik telekaart maha kogu valdkonda kaasavas konsensust taotlevas arutelus. Jälgides mõnede riikide meediapoliitikat, olen sageli kade, kui näen, kuidas rahvuslikud regulaatorid toovad sellele arutelu- ja otsustamistasandile kokku palju vaimujõudu, et teha uues teleruumis tasakaalustatud otsuseid oma riigi teletootmise korraldamiseks, et parimal viisil avalikkust, kodanike ja tarbijaid teenida. Meil pole see seni just kombeks.
Üks oluline mittelineaarse televisiooni legitimatsiooni aspektidest on seotud ekraanide paljususega. Noorele põlvkonnale on see loomulik keskkond. Ekraanide suurus pole probleem, neid kasutatakse erinevaks otstarbeks ja üha sagedamini samaaegselt. Info-, tele- ja laiemalt audiovisuaalsed teenused näivad arenevat nii, et erinevad ekraanid ei dubleeri üksteist, vaid peaksid tootma telesisule täiendust ja lisaväärtust, sidustudes üha rohkem omavahel. Platvorme spetsialiseeritakse, luuakse ristmeedialahendusi, mis laiendavad seotud ekraanidel ringlevaid tekste ja lugusid täiendava infoga, hargnevate lugude, laienduste ja lingitud andmetega.
Üha enam püütakse tabada väiksemaid erihuvidega vaatajagruppe, sest tehnoloogia, uued teleäri mudelid ja algoritmid võimaldavad neile hoopis lähemale jõuda. Äppe sajab tihedamalt kui viimasel ajal Eestis talvel lund, siiski, teleäppide vallas pole meil esialgu kerget härmatistki. Uued metafoorid on gurmeetelevisioon ja a la carte televisioon. Kõik see tähendab, et ka avalikes huvides tegutsejad peavad sõnastama oma tegevuse eesmärgid ja tegelema praktiliste lahenduste loomisega väiksemate ekraanide kasutamiseks hariduslikel, üldisemalt kultuurilistel ja loomemajanduslikel eesmärkidel.
Tehnoloogia pakub selleks üha uusi võimalusi, kõikjal maailmas toimub aktiivne teenustevormide ja ärimudelite testimine. Mittelineaarsete audiovisuaalteenuste vallas on auditooriumi käitumismallide muutumise ja eelistuste sund palju suurem ja sisukesksem kui enne. Idealism sektoris kipub kaduma ja kõik kaldub loomuldasa tellimustelevisiooni ja tasuliste teenuste ostmise poole.
Peame hakkama kõigi ekraanide kasutamist korraga mõõtma, ainult tavakanalite shareˊide ja reachˊidega pole juba täna suurt midagi peale hakata, kogupilt on puudu. Tegelikult peame tõsiselt uuendama kogu oma meediauuringute praktikat, et kogupilti näha.
Siis saab lahti ka praegusest auditoorsest stressist ja nokk kinni saba lahti situatsioonist – mida enam matkida sotsiaalmeedia klipi- ja lühivormide struktuuri ja keelt ning jagada oma saateid võrgustikesse väiksemate apetiitsete tükkide haaval, ühesõnaga flirtida üle platvormide, seda rohkem astub tavatelevisioon ise oma saba peale, kaotades auditoorium suuremal ja luues seda juurde väiksematel ekraanidel.
Iseenesest pole siin kurta midagi, sest telemeedia polariseerubki üha enam informatiivse-elamusliku ja argise-piduliku teljel. Teatud piirini pole ekraani suurusel mingit vahet. Mida suurem on teleorganisatsioonide suutlikkus luua kvaliteetseid ja terviklikke telekunstiteoseid, seda suurem ekraan on elamuse tekitamiseks tarvilik. Suurtesse ekraanidesse suundutakse elamust saama ja väikestesse infot hankima ja suhtlema. Protsess on tervik – meediamajandus, sisu, sotsiaal-kultuuriline kontekst ja auditoorium.
Hagi Šeini tervikettekannet saab vaadata järgnevast videost:
Hagi Šein puudutas oma ettekandes olulise teemana ka kriitilist telediskursust ning küsis, miks ei mahu televisioon praegu tõsiseltvõetavatesse kultuuriaruteludesse?
On iseenesestmõistetav, et arutelu vajab selleks kohast ja sobivat keskkonda. Kui kaaluda võimalusi, siis pakub avalik sfäär vähemalt kolme potentsiaalset kriitilist enesepeegelduse ruumi – ajakirjandust peamiselt jooksva telekriitika jaoks, valdkonnasisest arutlusruumi professionaalse telekäsitluse jaoks ja akadeemilist keskkonda teadusuuringute jaoks. Hea, kui nendes ruumides on televisioonist lugu pidavaid, kirkaid ja tarku, värvikaid ja mõtterikkad tele- või meediamõtlejaid, pühendunud ja usaldusväärseid institutsioone.
Veel parem, kui need oleksid ühe maja toad, mille siseuksed pole lukus, mis on mõtteliselt ühtses vereringes, käivad omavahel läbi, täiendavad üksteist, kõnetavad nii poliitilist, kultuurilist kui laiemat avalikkust ja toimivad nende osalusel. Ja kui ma ütlen kriitiline enesepeegeldus, siis ma pean silmas niisugust käsitlust, mis suudab targalt ja koosmõjus vaadelda televaldkonda kujundavaid tegureid, tuua välja tugevad ja nõrgad küljed ja näidata teed, kuidas asjad võiksid paremini edeneda.
Täna ei mahu televisioon tõsiseltvõetavasse kultuuriarutelusse, arvukad kultuurivaldkonna mõttekandjad, olgu siis paberil või veebis, ei võta televisiooni kuigi tõsiselt ega pea seda oma asjaks.
Mitte olla aruteluväärseks kõneaineks on vaegus, sellel on oma negatiivne tulem – telesisu loojate enesepeegelduse ja ühiskonna vastupeegelduse puudumine, mis on aga tõsine kultuuriprobleem.
Televisiooni sisu arengu teadvustamisele suunatud aktiivne arutelu võiks tugineda ERRi usalduskrediidile ja omaksvõtule ühiskonnas, erakanalite ja sõltumatute teletootjate kogemusele ja potentsiaalsele võimekusele osaleda kultuuritööstuses ja ühisele vastutusele eestikeelse teleruumi säilimise ja arengu eest olukorras, kus kõike telepärast ja audiovisuaalset lisandub muust maailmast ülikülluses.
Asi on seda olulisem, et televisioon globaliseerub internetiajastul märksa kiiremini kui analoogajal ja sellega kaasnevad hoopis kaalukamad kultuurimuutused. Tähtis on teadvustada, et televisioon seondub konvergentsiajastul Eesti ja eestluse jätkusuutlikkusega märksa kaalukamalt kui varem. Me tahame edeneda keele ja rahvana, mis tähendab, et muuhulgas peame selleks alles jääma ka Google Play, Apple TV, Amazon Prime TV, Sky Go, Megogo, Netflixi, YouTube΄i, Facebooki ja Twitteri maailmas, mis räägivad meiega inglise keeles või Google’i tõlkes ja üldse mitte Eestist.
Peame ka teleasjus suutma piisavalt panustada teadus- ja arendustegevusse, julgen oletada, et selles on Eesti teletegijatel ja teenustepakkujatel konkurentideks olemise kõrval oluline ühishuvi. Televisiooni legitimatsioonidiskursus eeldab kesksemat kohta avalikus sfääris, järjepidevat avalikku professionaalset arutelu, toimivat ja asjatundlikku ajakirjanduslikku kriitikat.
Meediasotsioloogia ja regulatiivsete tekstide analüüsi kõrval peaks just teoste eneste sisu ja sõnumid leidma põhjalikumat sotsiaal-kultuurilist mõtestamist. Televisiooni areng sunnib sõnastama aateküsimusi. Me peame inspireerima kultuuriajakirjandust kaasa tulema, loomaks teleasjus kriitilisemat ja vaimsemat enesereflektiivset arutelukeskkonda.
Meil on valdkonnasiseselt üldiselt olnud raske üksteist kuulata ja kuulda, positiivset kriitilist atmosfääri luua, mistõttu valdkonna konstruktiivne avalikkus puudub. Peab kasvatama üles uue telekriitikute ja teleuurijate põlvkonna, innustama selleks juba võimekaid ning muutma teleloomingu oluliseks kriitiliseks kõneaineks.
Kui teleaines mahub piltlikult öeldes Sirpi, TMKsse, Müürilehte ja Akadeemiasse ega jää vaid Kroonika ja Õhtulehe tõmbenumbriks, oleme oluliselt panustanud omakeelse telekultuuri jätkusuutlikkusse.
On muidugi raske ette kujutada, et suudaksime Eestis publitseerida professionaalset valdkonnaajakirja, aga ERR võiks siin näiteks abikäe anda ja avada lisaks oma üheksale portaalile, mis tegelevad hoolsasti erinevate valdkondade uudisvoogudega, ka kümnes ja pühendada see televaldkonna mõtestamisele, koguda sinna artikleid, jooksvat telekriitikat, teleteoste sisusse, teemadesse, kangelastesse, käsitlusviisidesse ja tähendustesse süvenevaid arvustusi, muuta see platvorm teleasjade üle arutlemise püsivaks foorumiks, innustada huvilisi ja fänne osalema, liidestada see ühismeediaga jne.
Rahvusringhääling toetab ja mõtestab kultuuri kuis jaksab, välja arvatud iseennast ja oma valdkonda. Olen veendunud, et televisioonitemaatika avaliku aruteluplatvormi laiendamine kõlaks kokku ka ERR avaliku missiooniga. Et televisioon areneks, peab sellest muuhulgas lihtsalt rohkem ja sisulisemalt rääkima. Telekultuur vajab mõtestamist ja telelooming kriitilist käsitlust.
Toimetaja: Marju Himma