Peeter Hõrak: kiire elu saab läbi terava taibuta

Kui tulevik on tume või ebakindel, on otstarbekas sigimisega kiirustada. (Foto: Bradley Davis / CC)
Peeter Hõrak
22.10.2016 10:02
Allikas: www.sirp.ee
Rubriik: Ühiskond

Elukäikude evolutsiooni teooria ehk elukäiguteooria on evolutsioonilise ökoloogia haru, mis seletab, kuidas ja miks just nii organismid oma käsutuses olevaid piiratud ressursse eri funktsioonide vahel jaotavad.

Läinud kevadel äratas laialdast meediatähelepanu Cambridge’i ülikooli geneetikute avastus, et suguelu alustamise vanus on päritav.1 Selgus, et ca 25 protsenti süütuse kaotamise vanuse varieeruvusest on nii naistel kui ka meestel geneetilise taustaga. John Perry ja Ken Ongi juhitud teadlaste kollektiiv kasutas Ühendkuningriigi Biopanga kogutud enam kui 125 000 Euroopa päritoluga Briti andmeid ülegenoomseks assotsiatsiooniuuringuks,2 kust selgus muudki huvipakkuvat, kirjutab Tartu ülikooli füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak ajalehes Sirp.

Teadlased avastasid 38 kromosoomipiirkonda, mis seostuvad suguelu alustamise vanusega. Osa neis piirkondades paiknevatest geenidest mõjutas sugulise küpsemise kiirust ja sigimisbioloogiat, teine osa aga aju arengut, käitumise kontrolli ning isiksuseomadusi.

Töös ilmnes tugevaid geneetilisi korrelatsioone.3 Geenivariandid, mis naistel seostusid varasema suguelu algusega, esinesid koos selliste geenivariantidega, millega kaasnes noorem esimese ja viimase lapse sünnitamise iga ning hilisem menopaus. Mitmed seosed olid meeste ja naiste puhul sarnased. Näiteks esinesid suguelu varase algusega seotud geenivariantidega koos sellised geenivariandid, mida seostatakse tüseduse, kiirema suguküpsuse saavutamise, suurema sekspartnerite arvu, suurema laste arvu ning väiksema lastetuks jäämise riskiga.

Ka geenivariandid, mida seostatakse hüperaktiivsuse, suurema riskivalmiduse ja suitsetamisega, esinesid koos varajase sugueluga seotud geenivariantidega. Varajane suguelu algus oli geneetiliselt seotud ka madalama intelligentsuse ning lühema haridusteega. Eelkirjeldatud omaduste komplektiga inimestel esines teistest sagedamini mutatsioone eesaju koores ekspresseeritavas CADM2-nimelises geenis, mille funktsioon on seotud mitmesuguste neuronaalsete protsessidega.

Teadusajakirjanikele ja mitmele artiklit kommenteerinud teadlasele tundus ülalkirjeldatud geneetiliste seoste ilmnemine üllatav. Tõepoolest, miks peaks süütuse kaotamise iga olema pärilik ning seostuma veel nutikuse ja suitsetamisega? Geneetikutest autorid põhjuslikke selgitusi ise eriti pakkuma ei tõtta, nende leidmiseks peame pöörduma evolutsioonilise ökoloogia ja psühholoogia poole.

Elutempo evolutsioon

Elukäikude evolutsiooni teooria e elukäiguteooria (theory of life-history evolution) on evolutsioonilise ökoloogia haru, mis seletab, kuidas (ja miks just nii) organismid oma käsutuses olevaid piiratud ressursse funktsioonide vahel jaotavad. Kõnealuseks ressursiks on üldjuhul aine(d), energia või aeg ning kõnealustest funktsioonidest üks on sigimine.4

Elukäiguteooria kohaselt ei evolutsioneeru peamised elukäiguomadused – järglaste arv ja kvaliteet, sigimiskordade arv, suguküpsuse saavutamise, sigima hakkamise ja kasvu lõpetamise iga, kasvukiirus ja eluiga – üksteisest sõltumatult, vaid moodustavad eri keskkondades hakkama saamiseks sobivaid komplekte. Nende komplektide moodustumine on seotud elutempo kiirusega ja selliste omaduste komplektid joonistuvad iseäranis selgelt välja kõrgemate taksonite võrdluses. Elevandid ja inimesed elavad aeglasemalt kui hiired ja liblikad.

Peamisteks keskkonnaparameetriteks, mis organismide elutempo evolutsiooni mõjutavad, on sigimiseks tarvilike ressursside kättesaadavus ja suremusrisk ning nende mõlema varieeruvus. Kui tulevik on tume või ebakindel ja/või noorjärkude suremus suur, on otstarbekas sigimisega kiirustada ning panustada järglaste arvu suurendamisse nende kvaliteedi arvelt.

Kui keskkond on stabiilne, ent seal valitseb tugev konkurents ressursside pärast, on mõttekas sigimisega alustada alles siis, kui järglaste üleskasvatamiseks vajalikud ressursid on soetatud. Samuti tasub sellises keskkonnas maksimaalselt investeerida iga üksiku järglase kvaliteedi parandamisse, isegi kui selle hinnaks on lõppkokkuvõttes väiksem järglaste arv.

Elukäiguomaduste omavahelisest seotusest tulenevad ka kõigi elusolendite vananemis- ja terviseprobleemid. Näiteks ei ole kasulik arendada nii vastupidavat keha, mis kestaks palju üle keskmise oodatava eluea. Ressursside kulutamine sellise keha ehitamiseks oleks raiskamine, kuna neidsamu ressursse saaks kasutada sigimiseks. Niimoodi moodustub põhiline elukäigu lõivsuhe (trade-off) sigimisse ja elus püsimisse investeerimise vahel.

Tõenäoliselt parimad tõendid selliste lõivsuhete kohta pärinevad valikueksperimentidest äädikakärbestega. Keskkondades, kus valik soosib munaproduktsiooni vähenemist varases elustaadiumis, evolutsioneerub pikemaks ka eluiga, samal ajal kui suremuse kunstlik suurendamine kiirendab sigimist järgnevates põlvkondades. Sellistest katsetest järeldub muu hulgas, et ka sama populatsiooni isendid võivad elutempo osas üksteisest geneetiliselt erineda. Kas meil on alust arvata, et inimestel käivad need asjad teistmoodi kui kärbestel?

Elutempo, intelligentsus ja iseloom

Esimesena rakendas elukäiguteooriat inimeste elutempo varieeruvuse seletamiseks psühholoog John Philippe Rushton 1985. aastal.5 Rushton väitis, et peale traditsiooniliste elukäiguomaduste on inimesel kiire või aeglase elutempoga seotud ka käitumuslikud tunnused ja iseloomuomadused. Aeglase elutempoga, mida iseloomustab hiline suguküpsus, väike sigivus, intensiivne vanemhool ja pikem eluiga, kaasneb ka väiksem sugutung ja kõrgem intelligentsus ning sellised isiksuseomadused, mis soosivad altruistlikku ja seaduskuulekat käitumist: kohusetundlikkus, enesekontroll ja madal agressiivsus.

Rushtoni teooriat on peale tema enda kontrollinud ja arendanud peamiselt psühholoogid Satoshi Kanazawa, José Figueredo ja Michael Woodley of Menie. Osa ennustusi tundub tõesti paika pidavat. Praeguseks on jõutud konsensusele, et hiljemalt möödunud sajandi keskpaigast (mõne arvates juba XIX sajandist) on inimese vaimsele võimekusele rakenduva loodusliku valiku surve olnud valdavalt düsgeeniline. See tähendab, et madalama intelligentsiga inimesed hakkavad üldjuhul sigima nooremana ja saavad rohkem lapsi kui kõrgema intelligentsiga inimesed.

Kõige selgemad tõendid düsgeenilise valikusurve kohta (iseäranis naistel) pärinevad USAst, kus uurijate käsutuse olid andmed rohkem kui 325 000 inimese kohta, kelle vaimset võimekust hakati mõõtma 1960. aastal.6 Mõnevõrra väiksemates, mõnekümnest tuhandest inimesest koosnevates valimites on düsgeenilist valikut demonstreeritud ka Suurbritannias ja Hiinas ning veelgi väiksemates valimites mujalgi.

Üks mehhanism, mille kaudu looduslik valik tänapäeval vähesemat vaimset võimekust soosib, tuleneb sellest, et vaimne võimekus korreleerub päris tugevasti haridustee pikkusega. Kõrghariduse omandamine on juba iseenesest selline protsess, mis ei ole sigimisega hõlpsasti sobitatav. Selline valikusurve töötab muudegi kõrghariduse omandamist soosivate isiksuseomaduste vastu, nagu nt meelekindlus (eesmärgile orienteeritus, järjekindlus, kohusetunne). Kõrgharidusega kaasnev düsgeeniline valik on selgelt nähtav ka Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetest: kõrgharidusega naistel oli igas vanuserühmas keskmiselt ligi 0,5–0,75 last vähem kui põhiharidusega naistel.

Kuidas on lood muude elukäiguomaduste vaheliste seostega? Hiljutisest metaanalüüsist selgus, et hiljem suguküpseks saavad naised elavad kauem, näiteks naistel, kelle esimene menstruatsioon algas nooremalt kui 12-aastaselt, oli 23 protsenti kõrgem üldsuremuse risk kui naistel, kes said suguküpseks pärast 12. eluaastat.7 Et intelligentsed inimesed elavad kauem, on samuti ammu teada.

Värske Taani, Rootsi ja USA kaksikute uuring on tuvastanud, et ka see seos on peaaegu tervenisti põhjustatud eluea ja vaimse võimekuse geneetilisest seotusest.8Intelligentsus korreleerub (geneetiliselt) positiivselt ka pikkuse ja füüsilise ning vaimse tervisega ning selliste isiksuseomadustega nagu avatus, meelekindlus ja madal hüperaktiivsuse risk.8,9 Need seosed ei ole enamasti kuigi tugevad, kuid vihjavad siiski, et meie vaimne võimekus ei ole evolutsioneerunud sõltumatult käitumisest ja füüsisest.

Miks on geneetilised seosed tekkinud?

Evolutsioonilise ökoloogina arvan, et vastus sellele küsimusele tuleneb suure ja keeruka ajuga seotud väljaminekutest. Tänu võimsale ajule on meie liigist saanud praeguseks küll maailma arvukaim ning kõige laialdasema levikuga suur­imetaja, samal ajal ei ole sellised kognitiivse võimekusega kaasnevad edulood loomariigis kuigi tüüpilised. Teiste nutikate imetajate – elevantide, vaalade, delfiinide ja inimahvide – arvukus on enamasti (inimese abiga) kahanemas. Selliseid kognitiivselt võimekaid liike iseloomustab aeglane sigimine ja pikk eluiga.

Loomade hulgas loetakse evolutsiooniliselt kõige edukamaks klassiks putukaid: 30 miljonit liiki, 10 kvintiljonit (1018) isendit. Kõige edukamateks selgroogseteks peetakse mõõksuude (Gonostomatidae) sugukonda kuuluvaid süvamerekalu, keda arvatakse olevat kuni kvadriljoneid (1015). Ükski neist ei hiilga oma vaimse võimekuse poolest. Kõige paremini saavadki kohastumisega/evolutsioneerumisega hakkama ajuvabad bakterid ja viirused, kusjuures viirused ei ole isegi elus. Niisiis ei ole evolutsioon Maal kulgenud sugugi üleüldise taiplikkuse suurenemise suunas.

Inimliigi puhul ei saa kuidagi mööda vaadata aju kasvu ja ülalpidamisega seotud energeetilistest kuludest. Kuigi aju mass moodustab täiskasvanud inimese massist vaid kaks protsenti, kulub tema energiaga varustamiseks 20 protsenti põhiainevahetuse energiast (väikelastel üle 50 protsenti). Siit tuleneb oluline lõivsuhe aju vs keha kasvu, küpsemisse ja arengusse suunatud investeeringute vahel. Inimlapse kehaline kasv on kõige aeglasem perioodil, mil aju kõige intensiivsemalt areneb ja selle glükoosivajadus on maksimaalne – kolmandast eluaastast puberteedi saabumiseni.

See aeglase kehalise kasvu ja intensiivse aju väljakujunemise periood vältab kolmandast eluaastast puberteedi alguseni – sel ajal on lapse kasv aeglasem kui kahel esimesel eluaastal ja puberteedi ajal (kui kasvatakse pikemaks sageli nt 10 cm aastas). Siit ei ole eriti keeruline jõuda arusaamiseni, et olukordades, kus loodusliku valiku surve soosib varajast suguküpsuse saavutamist, tuleb selleks vajalikke ressursse võtta aju kasvu ja arengu arvelt.

Võiks arvata, et ka inimkonna ajaloos on looduslik valik valdavalt soosinud varajast suguküpsust ja sigimise alustamist noorena. Nagu ülalpool öeldud, põhjustab sellist valikusurvet laste ja emade suur ja/või ennustamatu suremus. Oluline on tähele panna, et selline ebakindel tulevikuperspektiiv soosib ka isiksuseomadusi, mis on seotud väikese hetkekasu eelistamisega võimaliku suurema tulevikukasu arvelt. Milleks investeerida tulevikku, kui selle kättejõudmine ei ole kindel?

Miks geneetilised seosed püsivad?

Inimese elutempot kiirendavate välistegurite hulgas on pea kogu meie evolutsiooni vältel olnud esikohal toidupuudus ja nakkushaigused. Ometi ei ole selline valikusurve suutnud aeglasema elutempoga seonduvaid geenikombinatsioone inimkonna genofondist kaotada. Sellise geneetilise polümorfismi püsimist populatsioonis seletatakse enamasti loodusliku valiku suuna kõikumisega ajas ja ruumis.

See tähendab, et mitte alati ja igal pool ei saa rohkem järglasi või ei pääse väljasuremisest kiirema elutempo geenikomplektide kandjad, mõnikord ja/või mõnes kohas läheb paremini aeglase või vahepealse elutempo järgijatel. Näiteks olukordades, kus vanaemad (ja teised vanemad sugulased) saavad suurendada oma laste sigimisedu lapselaste eest hoolitsedes ja neid õpetades, tekib valikusurve, mis soosib elus ja terava mõistuse juures püsimist ka pärast oma laste iseseisvumist. Et aju püsiks terane ka vanas eas, nõuab see investeeringuid juba lapseeas, mil ta välja kujuneb, ja selliste investeeringutega kipub kaasnema ka muude aeglasele elutempole iseloomulike omaduste komplekt.

Kindlasti ei maksa elutempo mitmekesisuse säilitamisel alahinnata kultuurilisi mõjusid. Võib-olla kõige otsesemaks mehhanismiks, kuidas kultuurilised tegurid elutempo geenide polümorfismi säilitavad, on materiaalsete ressursside ja sotsiaalse seisundi (aga ka ametite, hoiakute, religiooni jm tavade) pärandumine üle põlvkondade. Selle protsessiga kaasneb suuremal või vähemal määral ühiskonnakihtide hariduslik ja ruumiline segregatsioon ning sotsiaalne homogaamia, s.t samasse sotsiaalsesse/hariduslikku kihti kuuluvate meeste ja naiste omavaheline ehk assortatiivne paarumine. (NB! Eelnev ei tähenda, nagu oleks homogaamia tervenisti sotsiaalne; inimese paarilise-, keskkonna- ja karjäärivalikut mõjutab ka tema geneetiline soodumus.)

Kui ühiskonnakihid erinevad üksteisest vaimse võimekuse ja elutempo kiiruse poolest, on homogaamia korral vastavate tunnuste koos pärandamine järgnevatesse põlvkondadesse paratamatu. Uuringud ongi näidanud, et assortatiivne paarumine haridustee pikkuse ja vaimse võimekuse osas on tugevam kui mis tahes muude tunnuse suhtes (9). Ilmeka pildi kognitiivse eliidi isoleerumisest ning jõukate klassiga kokkusulamisest maalivad oma raamatus „The bell curve. Intelligence and class structure in American life“ USA psühholoogid Richard J. Herrn­stein ja Charles Murray (vt 13).

Mis puutub Eestisse, siis siin ei suutnud isegi nõukogude võim hariduslikku kihistumist kaotada. Ajavahemikus 1935–1984 sündinud lihttööliste lastel on keskkooli astumise tõenäosus püsinud poole sajandi jooksul 30 protsendi juures, samas kui kõrgeima sotsiaalse positsiooniga lastel on see tõenäosus suurenenud 58 protsendilt 1935–1949 sündinute kohordis 78 protsendile 1975–1984 sündinutel.10 Juhan Tork leidis 1930ndatel korraldatud ulatuslikus koolilaste intelligentsi uuringus (mis oli tollal üks maailma esinduslikumaid), et maakooliõpilased olid linnakooli lastega võrreldes IQ-tasemelt keskmiselt ühe klassi võrra madalamal.

Lapsed, kellel oli rohkem kui üks õde või vend, olid madalama IQga kui väiksematest peredest pärit lapsed. Ka leidis Tork, et kõrgema sotsiaalse positsiooniga peredest pärit lapsed olid intelligentsemad, seejuures oli IQ seos vanemate haridusega märksa tugevam kui seos vanemate varandusliku seisuga (vt 13).

Kas peaksime muretsema?

Ülegenoomsed assotsiatsiooniuuringud on näidanud, et peale vaimse võimekuse omavad pärilikku komponenti ka haridustee pikkus, klassikuuluvus ja sissetulek ning et kõik need tunnused on osaliselt mõjutatud samadest geenidest (9). Teadusajakirjanikes ja sageli ka lugejates põhjustavad sellised avastused sageli nõutust või isegi hirmu bioloogilise determinismi ja vaba tahte puudumise ees. Hirmu võtab ära tõenäosuslike protsesside mõistmine.

Nagu ütleb Mart Viikmaa,11 on kvantitatiivsete (s.t arvuliselt mõõdetavate ja paljude geenide poolt mõjutatavate) tunnuste päritavust raske selgitada isegi paljudele geneetikutele. Näiteks, kui inimese intelligentsuse päritavuskoefitsient on 70 protsenti (nagu sageli leitud), siis ei tähenda see, nagu oleks igal konkreetsel inimesel vaimne võimekus 70 protsendi ulatuses määratud geneetiliselt ja 30 protsenti osas keskkondlikult. Päritavuskoefitsient iseloomustab indiviididevahelise erinevuse geneetilist määra. Eeltoodud näites tähendab see, et 70 protsenti intelligentsuse üldvarieeruvusest populatsioonis on seletatav inimestevahelise geneetilise erinevusega.

Intelligentsuse, nagu ka kõigi muude tunnuste päritavuskoefitsiendid ei ole universaalsed, vaid iseloomustavad konkreetseid populatsioone tolles ajas, mil tunnuseid mõõdeti. Nii näiteks on korduvalt leitud, et mida jõukam ja egalitaarsem on ühiskond, seda tugevamini avalduvad inimestevahelised geneetilised erinevused mis tahes käitumuslikes tunnustes, sh vaimses võimekuses. Mõne meelest on see muretsemise koht. Vastuolu peitub aga selles, et nutikuse geneetilise komponendi osatähtsust on võimalik vähendada vaid ühiskondlikku ebavõrdsust suurendades.

Geneetilist ebavõrdsust pole põhjust häbeneda ega selle pärast põdeda. Maailm, kus meie taibukus ja iseloom oleks sajaprotsendiliselt keskkonnast määratud, oleks oluliselt julmem kui praegune. Sellises maailmas (mis vastaks marksistlikule unelmale) ei oleks vaenulikesse oludesse sattunud nutikal lapsel mingit eduvõimalust, kasvatus määraks kõik.

Mõnevõrra keerulisem on küsimus sellest, kas peaksime laskma end häirida intelligentsusele rakenduvast düsgeenilisest valikust. Kui tunnuse päritavuskoefitsient ja tunnusele rakenduv valiku surve on teada, on võimalik ennustada vastava tunnuse evolutsiooni kiirust. Nii ongi korduvalt leitud, et inimeste keskmine IQ peaks vähenema kiirusega 0,14–0, 36 punkti kümnendis ehk 0,3–1,4 punkti põlvkonna kohta (riigisiseselt sätitakse IQ skaala tavaliselt nii, et keskmine on 100 punkti). Ometi pole midagi sellist juhtunud, vastupidi, XX sajandi jooksul tõusid IQ skoorid kiirusega kolm punkti kümnendis.

Nähtust nimetatakse Uus-Meremaa psühholoogi James Flynni järgi Flynni efektiks. Flynni efektile ei ole leitud ühtset, lihtsat ja üldaktsepteeritavat seletust – nähtuse põhjused ongi arvatavasti mitmekesised. Flynn ise arvab, et tänapäeval kasutab üha rohkem inimesi teaduslikku mõtlemist, mis aitab kaasa seda tüüpi ülesannete lahendamisele, mida võib kohata intelligentsustestides.

Kindlasti ei maksa alahinnata ka möödunud sajandi keskpaigas toimunud sanitaarhügieeni tingimuste paranemist ja epidemioloogilist pööret, mille käigus kasutusele võetud antibiootikumid ja vaktsiinid aitasid kaasa aju arengut pärssivate piirangute kõrvaldamisele (kuna immuunvastus on kulukas, jääb patogeenidega võitlevale organismile vähem ressursse, mida suunata aju arengusse). Näiteks selgus Juhan Auli kogutud antropomeetrilise materjali põhjal, et ajavahemikus 1938–1953 sündinud Eesti tüdrukute teismeeas mõõdetud ajukolju maht suurenes nimetatud 16-aastase perioodi jooksul keskmiselt 40 cm3 võrra.12

Võimalik, et epidemioloogilise pöörde lõppu võib seostada ka Flynni efekti aeglustumise või isegi ümberpöördumisega, mida on XXI sajandil täheldatud juba mitmes arenenud riigis (Norras, Taanis, Inglismaal). Ka on hakanud ilmnema üha enam tõendeid selle kohta, et Flynni efekt puudutab rohkem intelligentsuse õpitavat kui pärilikku komponenti. Nende asjade pärast tasuks ehk õige natuke muretseda küll. Selles kontekstis on sobilik osundada prof Jüri Alliku mõtet,13 et kuna Eestis pole kuigi palju looduslikke rikkusi, on meie ainus arvestatav vara inimeste mõistus. Poliitikud võiksid mõelda sellele, kuidas seda ainsat rahvuslikku vara kaitsta ja kasvatada.

Peeter Hõraki artikkel "Kiire elu saab läbi terava taibuta" ilmus algkujul Sirbis.

 


1 – Day, F. R., et al. (2016). Physical and neurobehavioral determinants of reproductive onset and success. Nature Genetics, 48, 617–623.

2 – Ülegenoomne assotsiatsiooniuuring e GWAS (genome-wide association study) on ülsiknukleotiidse polümorfismi (SNP) markeritel põhinev uuring, kus testitakse vähemalt 100 000 SNP seost uuritava tunnusega. SNP (single nucleotide polymorphism) on genoomis esinev muutus, kus üks aluspaar on asendunud teisega. SNP-deks loetakse mutatsioone, mille sagedus on populatsioonis vähemalt 1%. Vt Mägi, R. (2013) Süsteemne lähenemine rasvumise geneetika uurimisel. Kogumikus Schola Biotheoretica XXXIX. Süsteemibioloogia. (toim Sõber, V.; Laanisto, L.; Öpik, M.; Tammaru, T.; Kull, K.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts, 41–48.

3 – Geneetiline korrelatsioon kahe tunnuse vahel näitab kui tugevasti nende tunnuste vaheline seos sõltub geenidest. Mehhanismiks on kas ühe geeni mõju mitme erineva tunnuse avaldumisele (pleiotroopia) või erinevaid tunnuseid mõjutavate geenide koos (aheldatud) pärandumine (linkage disequilibrium).

4 – Tammaru, T. 2007. Elukäikude evolutsiooni teooria. Loeng 7 TÜ kursuselt „LOOM.04.036. Evolutsiooniline ökoloogia“.

5 – Rushton, J. P. (1985) Differential K theory: The sociobiology of individual and group differences. Personality and Individual Differences 6, 441–452. Rushtoni karjäär ja eraelu oleks tõenäoliselt kulgenud vähem vaevarikkalt, kui ta oleks piirdunud oma elutempo kontseptsiooni testimisega rassiliselt homogeensetes populatsioonides, selmet rakendada seda elutempo ning käitumuslikes tunnuste rassidevaheliste erinevuste seletamiseks. Ootuspäraselt tabas teda seetõttu akadeemiline ja poliitiline vaenamine. Rushtoni ja teistegi intelligentsuspsühholoogide kiusamisest annavad suurepärase ülevaate prof Jüri Alliku kirjutised, nt (Allik, J. (2011). Vaimsete võimete uurimine ja ühiskond. Lk 323–343 raamatus: Mõttus, R., Allik, J., Realo, A. „Intelligentsuse psühholoogia“ Tartu Ülikooli Kirjastus. Vt https://www.researchgate.net/publication/294693864_Intelligentsuse_psuhholoogia

6 – Reeve, C. L., Lyerly, J. E. & Peach, H. (2013) Adolescent intelligence and socio-economic wealth independently predict adult marital and reproductive behavior. Intelligence 41, 358–365.

7 – Charalampopoulos, D., Mcloughlin, A., Elks, C. E. & Ong, K. K. (2014) Age at Menarche and Risks of All-Cause and Cardiovascular Death: A Systematic Review and Meta-Analysis. American Journal of Epidemiology 180, 29–40.

8 – Arden, R. et al. (2016) The association between intelligence and lifespan is mostly genetic. International Journal of Epidemiology 45, 178–185.

9 – Plomin, R., & Deary, I. J. (2015). Genetics and intelligence differences: five special findings. Molecular Psychiatry, 20, 98–108.

10 – Saar, E. & Aimre, K.-A. (2012) Unequal educational transitions in Estonia: Tracking and family background. Tallinna Ülikool, Tallinn.

11 – Viikmaa, M. (2009). Evolutsiooniteooria seisukohad võetakse üsnagi hõlpsalt vastu. Intervjuu Juhan Javoišile. Eesti loodus nr 9

12 – Hõrak, P., & Valge, M. (2015). Why did children grow so well at hard times? The ultimate importance of pathogen control during puberty. Evolution, Medicine, and Public Health, 167–178.

13 – Allik, J. (1997). Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada? Vikerkaar, 4-5, 89–96.;

Toimetas
Kristjan Jung, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Doktoritöö: Eesti karikatuuris puudus klassikaline propaganda
    20.01

    Sõdadevahelisel perioodil eestikeelses ajakirjanduses ilmunud karikatuure ja nendes ''vaenlase'' kuju tekkimise protsessi analüüsinud Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Antonia Nael leiab, et karikatuurides ei ole võimalik rääkida propagandast selle sõna täielikus mõttes.

  • foto
    Selles, kuidas me kõneleme ja kirjutame, võib “süüd heita” eesti keele vaarisale härra Blumele
    19.01

    Kui inimestelt küsida, mis neile seostub 17. sajandi eesti kirjakeelega, vastatakse tavaliselt usk, katekismus, võõrmõju või Forselius. Uuenduslikkust ei mainita – seda seostatakse pigem tänapäevase keelearendusega. Samas leidus innovaatilisust ka 17. sajandi eesti kirjakeele kujundamisel, kirjutab Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant Liina Pärismaa. Et saada selgemat pilti selle aja kirjakeele uuenduslikkusest, vaatame esmalt keskkonda, milles kirjakeel tekkis ja arenes.

  • foto
    Sotsiaalmeedia suurandmeid tõlgendada polegi nii lihtne
    18.01

    Kaubandusettevõtted, mobiilirakendused, sotsiaalmeedia – kõik koguvad tänapäeval andmeid kasutajate kohta. Sotsiaalteadlasi huvitavad uued tööriistad, millega tõlgendada andmeid nii, et suurest "andmepajast" välja võttes ei läheks kaduma kontekst ja ühes sellega ka tegelik tähendus, selgitab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infosüsteemide assistent Maris Männiste.

  • foto
    Teadlased arutlesid suurandmete ja keeleteaduste vaheliste seoste üle
    16.01

    Suurandmed on moesõna erinevates teadusvaldkondades. Kuidas aga kasutab tänapäevane keeleteadus ära suuri tekstiandmeid, selgitasid Tartu ülikooli kvantitatiivse keeleteaduse teadur Kristel Uiboaed, arvutilingvistika dotsent Kadri Muischnek ja eesti keele vanemteadur Liina Lindström.

  • foto
    Aasta leid arheoloogias: keskaegne veejuhe ja adrajäljed Tallinna kesklinnas
    10.01

    Tallinna kesklinnas Pärnu maantee ääres looduskaitsealuse hõlmikpuu kõrval laiub praegu veel tühi, aiaga ümbritsetud ala. Lähiaastatel peaks sellele, Pärnu maantee 31, 33 ja 35 ja Peeter Süda 4 kinnistuid hõlmavale krundile kerkima uus kontori- ja elumaja. Seoses ehitusplaanidega uuriti 2016. aasta augustis–septembris arheoloogiliste kaevamiste käigus läbi umbes 3000 ruutmeetri suurune ala. Tegemist on pindalalt ühe suurema arheoloogilise uuringuga Tallinnas pärast kaevamisi Vabaduse väljakul 2008.–2009. aastal.

  • foto
    100 sekundi video: uusaastalubaduse abil jõukamaks
    09.01

    Tartu ülikooli sotsioloogia assistent, EBSi doktorant ja MTÜ Rahatarkus kaasasutaja Leonore Riitsalu annab nõu, kuidas uuel aastal edukamalt raha säästa ja seeläbi jõukamaks saada.

  • foto
    Tiibeti kiltmaa asustasid juba kütid-korilased
    08.01

    Tuhandete aastate eest jätsid kuus Tiibeti kõrglaval ringi uitavat rändurit Chusangi kuumaveeallika kaldale ladestunud mutta oma käe- ja jalajäljed. Süvendite tekkeaega eelnevast täpsemini määranud teadlasrühm järeldab värskes töös, et kütid-korilased vallutasid maailma kõrgeima kiltmaa vähemalt 7400 aasta eest, suutes seal hakkama saada ka põllupidamise pakutavate hüvedeta.

  • foto
    Doktoritöö: sanitaarolude paranemine pikendas Eesti linnaelanike eluiga
    06.01

    Puhta joogivee kättesaadavuse paranemine vähendas oluliselt 19. sajandi lõpu Eesti linnades imikusuremust, mis pikendas omakorda linnaelanike keskmist eluiga, selgub Eesti linnaelanike suremust uurinud Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi Hannaliis Jaadla väitekirjast.

  • foto
    Kas kärisev hääl teeb naised kuuldavaks ja vähendab palgalõhet?
    05.01

    Ühiskondlikud võimumustrid peegelduvad inimestevahelises suhtluses. Neid mustreid võivad mõjutada lugematud faktorid alates partnerite vanusevahest ja lõpetades sellega, mis laadi suhtega tegemist on. Muu hulgas võib võimusuhteid märgata ka keelekasutuses. Suhtluspartnerite omavahelisi positsioone võib kirjeldada näiteks selle kaudu, kes vestlustes rohkem rääkida saab, kes jututeemasid valib või kes partneri(te)le rohkem vahele segab, kirjutavad Tartu ülikooli eesti keele foneetika teadur Pärtel Lippus ja foneetika doktorant Kätlin Aare.

  • foto
    Ettevõtlus aitab tutvustada arheoloogia vajalikkust
    30.12

    Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia laboris on hakatud aktiivselt tegelema ettevõtlikkuse arendamisega. Põhjuseid selleks on mitmeid, rääkis arheoloogia labori koordinaator Ester Oras Tartu ülikooli ajakirja ettevõtluse erinumbris.

  • foto
    Teaduse sotsiaalsest korraldusest läbi teadusfilosoofia prisma
    30.12

    „Teadusfilosoofias nähakse üha selgemalt, et see, kuidas teaduse ümber otsuseid langetatakse, mõjutab teaduse tegemist,“ rääkis Jaana Eigi kultuurilehes Sirp Margus Maidlale. Jaana Eigi kaitses Tartu ülikoolis filosoofia erialal doktoritöö teaduse sotsiaalse korralduse teemal.

  • foto
    Uus aasta toob lisasekundi  
    29.12

    Kellel järgmine aasta juba ette eriti meeldiv paistab, on seekord õnnega koos – 2017. aasta kestab Eestis ja suuremal osal idapoolkerast tavapärasest sekundi võrra kauem. Astronoomilise ja aatomkellade aja vastavusse viimiseks näitab 1. jaanuaril kell 1.59.59 järel 2.00.00 asemel ametlikult aega 1.59.60.

  • foto
    Mida me näeme, kui me näeme vaeva?
    28.12

    Mida me näeme, kui me näeme vaeva, küsib Tartu ülikoolis tajuverbe ja nende erinevaid tähendusi uuriv doktorant Mariann Proos.

  • foto
    Doktoritöö: Paremäärmuslased mängivad inimeste tunnetel ja lihtsatel sõnumitel
    2016

    Tartu ülikooli kultuurikommunikatsiooni ja semiootika nooremteadur Mari-Liis Madisson analüüsis oma doktoritöös Eesti paremäärmuslaste veebisuhtlust. Doktoritöö toetus kultuurisemiootika raamistikele, mis võimaldasid selgitada paremäärmusliku inforuumi eri tasanditel aset leidvat suhtlust ja selle keskseid väärtusi.

  • foto
    100 sekundi video: kus tähistavad jõule rahvusvähemused?
    2016

    Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant Veronika Mooses uuris, kuhu liiguvad pühade ajal pealinna elanikud ning leidis eesti ja vene keelt rääkivate inimeste vahel mitmeid erinevusi.

  • foto
    Innuiitidel aitas külmaga kohastuda ürginimeste pärilikkusaine
    2016

    Innuiitidel ja põlisameeriklastel aitasid Põhja-Ameerika karmis kliimas hakkama saada kümnete tuhandete aastate väljasurnud ürginimeste pärilikkusaine, viitab üksikasjalik geenianalüüs.

  • foto
    Anne Lill: antiikkultuuri tundmata ei saa ennast eurooplaseks pidada
    2016

    Antiikkirjanduse tõlkeid ilmub eesti keeles harva. Oktoobris avaldas Tartu Ülikooli Kirjastus Euripidese kahe tragöödia tõlke Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia emeriitprofessori Anne Lille sulest. Oktoobris tähistas Anne Lill ka oma 70. sünnipäeva.

  • foto
    Tartu ülikooli magistrantide õppevideod aitavad eakatel Euroopa Liitu paremini mõista
    2016

    Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi kursuseprojekti raames valmisid vanemaealistele suunatud Euroopa Liidu alased õppevideod.

  • foto
    Teadus kolme minutiga: Sander Paekivi ja inimkeele dünaamika
    2016

    Pessimistliku prognoosi kohaselt sureb sajandivahetuseks välja 90 protsenti täna kõneldavatest keeltest. Kuidas protsessi teadlikult sekkuda, sellest räägib Tallinna ülikooli füüsika doktorant Sander Paekivi.

  • foto
    Kolmeaastaselt tehtav test aitab märgata potentsiaalseid ühiskonna heidikuid
    2016

    Murdosa elanikkonna arvele saab kanda lõviosa kuritegevuse ning tervishoiu -ja sotsiaalsüsteemiga seonduvatest kulutustest, näitab Uus-Meremaal enam kui 30 aastat väldanud suuruuringu tulemused. Täiskasvanuea majanduslikku koormat saab aga samas ennustada lihtsa kolmeaastaselt tehtava laste vaimset ja füüsilist võimekust mõõtva testi tulemuste alusel.

  • foto
    Galerii: Ligi 3000 osalejaga sTARTUp Day Tartus? Võimatu!
    2016

    Just nii oleksin reageerinud, kui keegi oleks veel suve lõpul öelnud, et 9. detsembril toimunud sTARTUp Day’le tuleb ligi 3000 osalejat ja registreerimine on vaja enne üritust sulgeda, kirjutab Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura.

  • foto
    Mobiilne raha aitab vaesusest pageda
    2016

    Kümnekonna aasta eest Kenyas juurutatud mobiilse raha süsteem päästis pea 200 000 leibkonda vaesusest. Tulemused viitavad, et sarnaste tõhusate ja turvaliste raha liigutamise kanalite loomine võiks parandada arengumaades tuhandete inimeste majanduslikku olukorda.

  • foto
    Akadeemilises loengus analüüsiti soolist võrdõiguslikkust
    2016

    Täna, 7. detsembril kell 16.15 toimus Tartu ülikooli aulas sotsiaalõiguse professori Gaabriel Tavitsa inauguratsiooniloeng „Sooline võrdõiguslikkus – rumal reaalsus või reaalne rumalus?”.

  • foto
    Videolood: mida tehakse Eesti teaduse tippkeskustes?
    2016

    Tänavu märtsist tegutseb Eestis eurotoetuste abil üheksa teaduse tippkeskust. Toetuse maht tippkeskuse kohta on keskmiselt 4,3 miljonit eurot. Kuidas keskused selle rahaga Eesti ja maailma järgmise seitsme aasta vältel paremaks muudavad?

  • foto
    100 sekundi video: sooline võrdõiguslikkus – rumal reaalsus või reaalne rumalus?
    2016

    Soolisel võrdõiguslikkusel on maailma eri paigus sisuliselt erinev tähendus, leiab Tartu ülikooli sotsiaalõiguse professor Gaabriel Tavits.

  • foto
    Me peame rääkima jõuluvanast rääkimisest...
    2016

    Läheneva pühadeaja valguses võib nii mõnigi laps oma vanematelt küsida, kes siis õigupoolest talle kingitusi toob. Iga vanema ees seisab igipõline dilemma. ERR Novaator vestles jõuludest ja jõuluvanadest Suurbritannias asuva Exeteri ülikooli kaasava hariduse ja psühholoogia professori Christopher Boyle'ga.

  • foto
    Eestlastes on säilinud kõige rohkem ammuste küttide-korilaste geene  
    2016

    Evolutsioonigeneetik, Eesti biokeskuse juht Mait Metspalu heidab novembri-detsembri Horisondile antud intervjuus valgust, kuidas käimaolevate uuringute järgi eestlaste kauged esivanemad Eestimaale jõudsid.

  • foto
    Graafikud: veerand eestimaalastest peab vägistamist kohati õigustatavaks
    2016

    Peagi lõppev aasta oli mitmeti ehmatav. Nii näiteks tegi üks mees korduvalt naistevaenulikke märkusi ja valiti sellele vaatamata presidendiks. Veel mõni aeg tagasi oleks see tundunud uskumatu. Sama uskumatu tundub see, et arvestatava hulga eurooplaste arvates on nõusolekuta suguühe teatud juhtudel õigustatav.

  • foto
    Doktorant lõi mudeli lihtsate organismide semiootiliste protsesside mõistmiseks
    2016

    Kuidas ära tunda kõige esmaseid vaimseid protsesse lihtsate organismide juures, on fundamentaalne küsimus, mille vastamisele astus sammu lähemale Tartu ülikoolis täna doktoriväitekirja kaitsev Tšiilist pärit Claudio Julio Rodríguez Higuera.

  • foto
    Poliitteater juhib tähelepanu Eesti murekohtadele
    2016

    Eelmisel kuul Tartu ülikoolis doktoritöö kaitsnud Madli Pesti sõnul on poliitiline teater aidanud kaasa Eesti ühiskonnas olevate probleemide teadvustamisele ning tekitanud pigem positiivset pinget.