Põgenikud Kafka kütkes: õigusvaakum soodustab varjupaigataotlejate heitumist
Iga täiendav asüülitaotluse menetlemiseks kuluv aasta kasvatab põgenike varjupaiga saamise järel pikaajaliseks töötuks jäämise võimalust viis protsenti, seda sõltumata nende haridusest, oskustest, vanusest ja päritoluriigist, näitab Šveitsis läbiviidud mahukas uuring.
''Tasub rõhutada, et põgenikel on võimalik Šveitsis 3—6 kuud pärast saabumist töötada. Seda isegi juhul, kui ministeerium pole asüülitaotluse osas otsust langetanud. See on tähtis, kuna negatiivne efekt on olemas isegi olukorras, mis toetab tegelikult (põgenike) lõimumist,'' selgitas uurimuse kaasautor Dominik Hangartner ERR Novaatorile antud intervjuus. Seeläbi võib Zürichi ülikooli professori sõnul oodata, et limbo räsib veelgi tugevamalt asüülitaotlejaid, kes taotlevad varjupaika rangemalt piiratud tööturuga riikides, näiteks Suurbritannias.
ÜRO inimõiguste nõukogu asüüliekspertidega tihedat kontakti hoidev Hangartner tõi välja, et ooteaja pikkust peetakse üheks peamiseks põgenikega seonduvaks mureküsimuseks. Sellele on viidanud ka varasemad kvalitatiivsed, põgenikega tehtud intervjuudel põhinevad uurimused.
Kuigi värvikate pealkirjade väärilised depressiivsed kirjeldused annavad aimu varjupaigataotlejate sisemaailmas toimuvast, puudus seni hea ülevaade, kui palju pikaajaline teadmatus oma tuleviku suhtes nende hilisema heitumise võimalust täpselt kasvatab. Hangartner lähtus kolleegidega andmestikust, mis koondab endasse andmeid enam kui 17 000 Šveitsis asüüli taotlenud põgeniku kohta, kellel õnnestus varjupaik saada esimese viie aasta jooksul. Keskmiselt kulus asüüli taotluse rahuldamiseks pea 670 päeva
Töörühm leidis, et iga täiendav aasta ootamist vähendas põgenike hilisemat tööhõivet 4—5 protsenti. Näitaja moodustab riigi keskmisest töötusmäärast umbes viiendiku. ''Tulemused viitavad, et psühholoogiline mehhanism — nimeliselt pikaajaline teadmatuses ootamine — viib depressioonini, mis vähendab omakorda võimalust hiljem töö leida,'' nentis professor.
''Negatiivset mõju võib näha kõigis põgenike alamrühmades, seda hoolimata nende vanusest, soost või päritoluriigist. Kuna rühmad on sedavõrd erinevad, vihjab see, et selle taga on õiguslik limbo, sotsiaalne isolatsioon ja psühholoogiline heitumine,'' lisas Hangartner. Alternatiivselt võiks kahtlustada, et põgenike töötuks jäämist kannustab oskuste mandumine ja inimkapitali vähenemine. Seda aga tulemused ei toeta. Sarnast heitumust võis näha sõltumatult põgenike haridustasemest ja oskustest.
Hangartner nentis, et poliitikute, valijate ja kodanike seas valitseb hetkel üle terve Euroopa tunne, et neil puudub põgenike sisserände üle kontroll, mis peab ka teatud piirini paika. Samas saavad valitsused mõjutada varjupaiga taotlemise protsessi, et selle lõpptulemuseks oleks riigi jaoks võimalikult soodne. ''Siinkohal pakuks taotluste läbivaatamise kiirendamissee täiendavate vahendite investeerimine suurepärast tootlust,'' märkis professor.
Siiski ei tohiks asüüliprotsessi lühendamist näha hõbekuulina, mis lahendab põgenikekriisi lõplikult ja täielikult. ''Kuid see on viis, kuidas saaksid riigid kasvatada tööhõivet ning vähendada, näiteks töötuabirahade maksmise kaudu, oluliselt avaliku sektori kulutusi ja kasvatada põgenike antava panuse kaudu maksulaekumisi. See ei aitaks vaid põgenikke, vaid tervet ühiskonda,'' mõtiskles Hangartner.
Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.