Vastuolu: Individualistid on sotsiaalselt aktiivsemad ja suurema sotsiaalse kapitaliga

Mai Beilmanni sõnul on inimesele olulised nii individualisti kui ka kollektivisti omadused, sest nii tekib inimesel suurem võrgustik, kust saadakse erisugust kasu. (Foto: Andres Tennus/Tartu ülikool)
Merilyn Säde, Tartu ülikool
23.01.2016 10:50
Rubriik: Ühiskond

Individualistlikumad inimesed on varem arvatust sotsiaalselt aktiivsemad ja suurema sotsiaalse kapitaliga, kirjutas Tartu ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika doktorant Mai Beilmann ülikooli populaarteaduslike artiklite konkursil.

Kuigi juba 19. sajandil kardeti, et aina leviv individualism viib inimestevaheliste suhete nõrgenemiseni ja vähendab ühiskonna sidusust, siis tegelikult see nii ei ole. Beilmanni sõnul võibki olla keeruline mõista, kuidas individualistlikumad inimesed saavad sotsiaalsemad olla, sest palju oleneb sellest, kuidas määratletakse individualismi.

«Tavaarusaama järgi on individualistlik inimene omakasupüüdlik ja mitte kõige meeldivam tegelane. Samas, kui inimese väärtused rõhutavad seda, et üksikisik on iseseisev, siis peab ta ka oma tegude eest vastutuse võtma,» ütles doktorant. Kollektivism suurendab tema sõnul näiteks grupivastutust ja ühe rühmasisest suhtlemist.

Varem on uuringutega palju tähelepanu pööratud individualismi ja sotsiaalse kapitali seostele ühiskondadele tasandil, Beilmann uurib koos oma juhendaja Anu Realoga aga üksikisikutasandit. Doktorandi sõnul on oluline meeles pidada, et iga inimene kannab mingil määral nii individualistlikke kui ka kollektivistlikke väärtusi ja tal võib olla üht rohkem kui teist. Läbinisti ei ole mitte keegi meist üks ega teine. «Seosed sotsiaalse kapitali, individualismi ja kollektivismi vahel on selle tulemusena indiviiditasandil mitmetahulisemad kui ühiskonnatasandil, mistõttu on teema ühtviisi põnev, aga ka väga keeruline.»

Individualism tähendab Beilmanni sõnul seda, et igaühel on õigus ise oma eesmärke seada, ise tegutseda ja valida. «Kollektivism tõstab esiplaanile pigem rühma eesmärgid ja heaolu. Väga lihtne on mõelda, et inimesed, kes seavad grupi harmoonia esiplaanile, on suhtlusaltimad ja loovad rohkem sotsiaalseid suhteid. Siin jäetakse aga arvesse võtmata, et nad teevad seda ainult oma rühmas.»

Doktorant ütles, et tegelikult on inimesele olulised mõlemad, nii väiksemad kinnised rühmad ehk lähedased, kes toetavad ja aitavad, ning ka suurem võrgustik, kust saadakse teistsugust kasu.

«Laiemas rühmas tegutsemine aitab vältida kapseldumist ja aitab tekitada ka empaatiat teiste suhtes. Saadakse paremini aru, miks mõned mõtlevad teisiti kui mina ja miks nad nii mõtlevad.»

Individualism aitab seega luua ühiskondlikku sidusust, sest kui ollakse oma kinnises rühmas, ei pruugita arvamuste paljususega toime tulla.

Jaapani uurijad Yamagishi ja Yamagishi on võrrelnud USA ja Jaapani ühiskondi ning leidnud, et USA-s on sotsiaalset usaldust rohkem kui Jaapanis. «Miks see nii on? Sest kollektivistlikud väärtused soodustavad usaldust kinnise rühma sees, sealsamas individualism soodustab suhtlemist väljapoole oma lähikonda.»

Doktorandi sõnul võib seesugune rühmale keskendumine tekitada kohati ka onupojapoliitikat, sest oma rühma sees usaldatakse inimesi rohkem kui väljaspool olevaid isikuid. «Eelistatakse n-ö omainimesi ja see ei soodusta rühmaüleseid suhteid.» Sealsamas ei tähenda individualistlikud väärtused automaatselt seda, et inimesel on palju sotsiaalset kapitali, sest need kaks on küll omavahel seotud nähtused, aga mitte üks ja seesama asi.

Sotsiaalne kapital kui ressurss

Ka sotsiaalset kapitali mõistetakse erinevalt, kuna mõistet kasutatakse paljudes eri teadusharudes. «Mõned autorid ongi süüdistanud, et see on selline suur vihmavari, mis võib enda alla kõike koondada,» sõnas Beilmann. Sotsiaalse kapitali mõiste viitab Beilmanni sõnul sellele, et inimestevahelised suhted on samuti kapital, mis teeb võimalikuks mingid muud ressursid ja tegevused, mida ilma selle kapitalita teha ei saaks.

«Tähtsamad sotsiaalse kapitali pidepunktid on näiteks sotsiaalne usaldus ehk usaldus ka nende inimeste vastu, kes jäävad lähiringkonnast välja. Oluline on ka võrgustik, ühelt poolt see, kui palju on inimesel enda lähiringis toetavaid suhteid, teisalt see, kui lai ja mitmekesine see ring üleüldse on, kellega suheldakse,» selgitas Beilmann.

Näiteks on leitud, et laiema võrgustikuga inimesed saavad rohkem teavet tööpakkumiste kohta, sest väga palju olulist teavet liigubki inimeselt inimesele. «Paraku on leitud, et sotsiaalne kapital teenib palju paremini neid üksikisikuid, kes juba niigi hästi hakkama saavad, sest reeglina on sotsiaalset kapitali rohkem neil, kel on ka rohkem majanduslikku ja muud kapitali.» Beilmanni sõnul soodustab see ühiskonnas ka ebavõrdsust.

Sotsiaalse kapitali hulk oleneb muuseas inimese taustast, sellest, kus ta on sündinud ning missugune on tema hariduslik ja majanduslik taust. «On leitud, et sotsiaalne kapital annab nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil palju kasu. Rohkema sotsiaalse kapitaliga inimesed on õnnelikumad, nad on tervemad ja leiavad kergemalt ka tööd.» Olulist rolli mängivad parema tervise ja suurema õnnelikkuse tekkes ilmselt heade ja toetavate suhete olemasolu nii oma lähiringkonnas kui ka väljaspool seda. «Ehk et olulised on nii individualistlikud kui ka kollektivistlikud väärtused ja omadused, mis soodustavad võrgustike teket ning eri inimestega ja rühmadega suhtlemist.»

Kõrge sotsiaalse kapitaliga inimesed osalevad rohkem ka kodanikuühiskonna tegevustes ja sellistes ühiskondades on haridustulemused üldiselt paremad ning ka demokraatiatase on kõrgem. Siinkohal on väga palju vaadatud Skandinaavia poole, kus sotsiaalse kapitaliga on olukord väga hea.

Kui vaadata aga diktatuuride poole, siis lagundab seesugune valitsemisvorm sotsiaalset kapitali väga edukalt. «Näiteks on palju uuritud Nõukogude Liitu ja seda, kuidas nõukogude võimu all olnud riigid toibuvad sellest siiani. Nende inimeste sotsiaalseid võrgustikke lagundati ja seeläbi kadus ka inimestevaheline usaldus.» Diktatuuris elanud inimesed ei tahagi pärast seda erinevates ühingutes või kodanikuühiskonnaga seotud üritustel osaleda. «Neid on varem sunnitud millestki osa võtma, organisatsioonidega liituma ja seetõttu nad ei taha seda enam teha,» ütles Beilmann.

Eestlaste märkimisväärne usaldus

Seetõttu on Eesti silmapaistev, sest kui võrrelda meie sotsiaalse usalduse taset teiste riikidega, siis Euroopa sotsiaaluuringu andmetel oleme üks usaldavamaid rahvaid Euroopas ja ka maailmas.

«Maailmas on Põhja-Euroopa üks usaldavamaid piirkondi ja Eesti on seal kohe tihedalt kannul.»

Euroopas on kõige usaldavamad riigid Rootsi, Taani, Soome, nende järel Holland, Island ja Šveits ning Eesti. «Nagu mainitud, siis üldiselt on Nõukogude Liidu kogemusega Ida-Euroopa riigid usalduse astmikul tagapool koos Lõuna-Euroopa riikidega. Seega oleme ses osas meile tihtipeale eeskujuks olevatele riikidele hästi järele jõudnud,» ütles Beilmann.

Eestis langes 1990. aastate alguses sotsiaalse usalduse tase, kuid 1990. aastate keskpaigast praeguseni on see jõudsalt kasvanud. «Seesugune sotsiaalse usalduse kasv on maailma plaanis ainulaadne,» lausus doktorant.

Võrgustike poolest Eestil aga sama hästi ei lähe. «Inimeste osalus kodanikuühiskonna organisatsioonides on madalam kui Skandinaavias ja Lääne-Euroopas. Samamoodi on inimestevahelised suhtlusvõrgustikud väiksemad või ei suhelda omavahel nii palju.»

Eesti on sealsamas ka silmapaistev IT-riik. Küsimusele, kas uued tehnoloogilised vahendid ja eri nutiseaded ei tõuka meid seesuguse individualismi poole, mis meid üksteisest eraldama hakkaks, vastas doktorant, et kindlasti muutub see, kuidas inimestevahelised suhted toimuvad. «Mingil hetkel võib see hakata ka meie väärtusi mõjutama, sealsamas väärtused ei tohiks teooria järgi väga kiiresti muutuda.»

Seega ongi raske ennustada, missuguses suunas tehnoloogia areng meid viib. «On ju teada, et internetis on algoritmid, mis suunavad meid lehekülgedele, kust leiame just seda teavet, mis meile meeldib või huvi pakub. Tõenäoliselt suhtleme seal ka nende inimestega, kel on sarnased väärtused,» sõnas Beilmann. Seega võib internet hoopis süvendada selliseid erisusi, kus inimesed jäävadki oma kindlatesse rühmadesse.

Artikkel ilmus Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Toimetas
Katre Tatrik, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar