Tartut külastav ideedeajaloolane võrdleb Barthes’i ja Lotmani ideoloogiaid
Barthes tahtis hävitada ja muuta ideoloogiat, Lotman aga tahtis kaitsta ja säilitada kultuuri, ütles tuntud Prantsuse lingvist ja ideedeajaloolane Patrick Sériot intervjuus Tartu ülikooli semiootika ja kultuuriteooria doktorandile Ott Puumeistrile. Sériot esineb täna Tartu ülikooli raamatukogus toimuval konverentsil “Paris/Tartu – Barthes/Lotman”, millega tähistatakse prantsuse semiootiku Roland Barthes’i sajandat sünniaastapäeva.
Jälgi ERR Novaatori otseülekannet konverentsist.
Patrick Sériot, mis juhtis teid Ida ja Nõukogude lingvistika ja semiootika juurde ning kuidas kirjeldate Ida mõtlemise suhet Lääne mõtlemisega?
Olin õpilane sel ajal, kui enamik Prantsuse intellektuaalidest olid vasakpoolsed mõtlejad. Nad ei teadnud Nõukogude Liidust või Hiinast eriti midagi, kuid „ex oriente lux” (valgus idast) oli nende implitsiitseks motoks.
Mul vedas, et tundsin vene keelt ja sain aeg-ajalt Nõukogude Liidus käia, õppisin 1971-1972 Voroneži ülikoolis, ning et jagasin Pariisi korterit filosoofidest kolleegidega. Niisiis istusin ma kahe tooli vahel, mis ei olnud küll mugav, kuid samas oli tegemist huvitava kogemusega.
Mind hämmastas kuivõrd suur erinevus oli minu Vene ja Prantsuse sõprade ja kolleegide huvivaldkondades. Näiteks küsisid mu Moskva sõbrad, millest me Pariisis räägime, ning kui ma vastasin, et me räägime poliitikast, ütlesid nad: see ei paku meile mingit huvi, meie räägime luulest ja teatrist. Hakkasin avastama, et väärtused olid omavahel vastanduses: vasakpoolne, revolutsiooniline suunitlus Läänes ning intellektuaalne elitism ja moraalne konservatism Idas.
Kas tegemist on kahe erineva kultuuriga? On ilmselge, et Hiina ja Jaapan on Lääne-Euroopast väga erinevad. Kuid kas Venemaa ikka asub Idas? Vene kultuuri muudab huvitavaks asjaolu, et see on Lääne-Euroopa kultuurile nii sarnane, aga samas ka nii erinev. Samamoodi leidub nii sarnasusi kui ka erinevusi kahe kristluse variandi – katoliikluse ja õigeusu – vahel. Olenevalt sellest, kas ollakse universalist või rahvuslikkusest lähtuv, võib keskenduda kas erinevustele või sanrasustele.
Eestit võib nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt pidada piirialaks Lääne ja Ida mõtlemise vahel. Kas nõustute, et Tartu semiootika on taolisest aktiivse tõlkija positsioonist väga palju võitnud, olles suutnud ühendada ideid nii Vene/Nõukogude kui ka Prantsuse semiootikast?
Jah, Eesti on kahtlemata oma geograafilisest positsioonist võitnud. Kuid Tartu kui Lääne-Euroopa ja Venema vahel asuva kultuurikeskuse ajalugu on tihedamalt seotud Saksa kui Prantsuse kultuuriga. Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll tunduvad olevat Tartus loodule tähtsamaks intellektuaalseks taustaks kui Saussure või Benveniste. Ning mis puudutab Prantsuse strukturalismi, siis Tel Queli rühma mõtlejate vasakpoolsust ei hinnanud Lotman sugugi kõrgelt, kõneldes oma kirjades näiteks bulgaaria päritolu Prantsusmaa filosoofi ja semiootiku Julia Kristeva “frivoolsusest” ehk kergemeelsusest.
Rääkides tänase konverentsi peategelastest, tuleb teil pähe mõni teoreetiline probleem, milles Barthes ja Lotman kohe kuidagi ei oleks suutnud üksmeelele jõuda?
Mõlemad esindasid mõtlemisvabadust, vabanemist sellest domineerivast dogmatismist, milles nad elasid. Mõlemad olid äärmiselt karismaatilised mõtlejad. Kuid nad ei rääkinud samast asjast. Barthes tegeles “kodanlike” väärtuste, dominantse ideoloogia, (Marxi mõttes “valeteadvuse”) vastu võitlemisega. Samas oli Lotmani eesmärgiks parteinomenklatuuri – mis tähistas “anti-kultuuri” – kiuste kõrgkultuuri säilitamine. Barthes tahtis hävitada ja muuta ideoloogiat, Lotman tahtis aga kaitsta ja säilitada kultuuri.
Kuid nende lähenemiste vaheline peamine erinevus seisnes “subjekti” mõistes. Barthes’i jaoks – nagu ka enamike teiste tolleaegsete Prantsuse intellektuaalide jaoks – oli “autor surnud”. Veel enamgi, subjekt (või Foucault’ mõisteis isegi inimene) oli surnud. Lotmani jaoks aga tähendas kirjandustekstide lugemine “autori kavatsuse” rekonstrueerimist. Oma kultuuritüpoloogias vastandas Lotman Lääne maailma ja Vene maailma kahe erineva kultuuritüübina. Lotmani elu lõpus omandas Vene kultuur, mis oli alati esindatud tema intellektuaalses ja kirjanduslikus väljenduses, tema huvides keskse positsiooni. Samas ei oleks Barthes’ile kunagi pähe tulnud rääkida “Prantsuse kultuurist” – kuna just see oli tema kriitika objektiks.
Patrick Sériot on õppinud Pariisis Sorbonne’i ülikoolis slavistikat ja üldlingvistikat, misjärel töötas üle Prantsusmaa vene keele õpetajana. 1985-1987 töötas ta Pariisis Euroopa suurimas fundamentaalteaduslikus uurimiskeskuses CNRS-is (Centre National de la Recherche Scientifique) teadurina. 1987. aastal määrati ta professoriks Lausanne’i ülikooli, kus tema praeguseks ametinimetuseks on Slaavi keeleteaduste ja kirjanduse emeriitprofessor.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool