Ressurssiderikas Arktika otsib tasakaalu koostöö ning konfliktide vahel
Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ringi liige ja varasemalt rahvusvahelise kaitseuuringute keskuses Arktika teemasid uurinud Oliver Mõru hinnangul eksisteerib nii “võimaluste” kui ka “ohtude” Arktika. Võimalused on seotud suure maavarade potentsiaali ja senisest kiirema kaubavahetuse tekkimisega, ohud aga riikide suutmatusega piirkonda omavahel jagada ja keskkonnasõbralikult majandada.
Kui vaadata praegust Arktika seisu, siis maavarasid leidub seal rohkelt ning ressursside kaardistamine on käinud tegelikult üsna pikalt?
Jah, viimane kõige plahvatuslikum uuring tehti aastal 2008, kui USA geoloogiakeskus avaldas andmed, mille kohaselt on Arktikas 13 protsenti seni veel mitte kasutuselevõetud naftavarudest ja 30 protsenti gaasivarudest. See tekitas meedias palju elevust. Tegelikult algas Arktikas kaevandamine, mitte ainult rannikul, vaid ka rannikuväliselt juba 1960-te lõpu USA-s. Enamik ammutamisest jäi 1970-tesse, kui hakati rohkem kaevandama Kanadas, USA-s ning Gröönimaal ja 1980-tel hakkas seda tegema ka Venemaa.
Arktika on põnev piirkond, ühest küljest ei kuulu ta kellelegi, teisalt on viis riiki – Kanada, USA, Taani, Venemaa ja Norra seal kõik niiöelda jaol?
Piirkonda reguleerib ÜRO mereõiguse konventsioon, mille järgi on igal riigil territoriaalvee laiuseks 12 miili ja majandusvööndi laiuseks 200 meremiili. Kõigil Arktikaga rannikuäärt omavatel riikidel on õigus taotleda selle 200 miili pikendamist veel 150 miili võrra, kui nad suudavad tõestada, et nende mandrilava jätkub mere alt edasi Arktikasse. Kõik riigid, välja arvatud USA, on esitanud nõudmisi Arktikas territooriumite laiendamisele. Viimane peab selle tegemiseks enne allkirjastama ÜRO mereõiguse konventsiooni. Esineb ka konfliktseid kohti, kus mitme riigi huvid põrkuvad. Näiteks Lomonossovi nõlv, kus nii Venemaal, Kanadal kui Taanil on selle suhtes huvid ja nad tahavad sellest põhjapooluseni ulatuvast nõlvast osa saada.
Kuna kõigi oma nõlv olla ei saa, siis tuleb riikidel tõestada, et nende mandrilava täpselt sinnani ulatub. Selleks sukelduvad teadlased merepõhja, korjavad setteid ja esitavad need ÜRO spetsiaalsele komisjonile, mis andmete põhjal otsustab, kellel on siis nõlva üle õigus. Samas on komisjoni otsus soovituslik ja kui riigid ei taha seda järgida, siis peavad nad omavahel bilateraalselt territooriumi üle läbi rääkima.
2001. aastal tegi Venemaa avalduse, et taotleb oma territooriumi laiendamist kuni Lomonossovi nõlvani välja. Seda ei rahuldatud, kuna polnud piisavalt andmeid. 2007. aastal sukeldusid venelased teadusliku ekspeditsiooni käigus andmete kogumiseks merepõhja ja paigaldasid sinna ka titaanist riigilipu. See tõmbas Arktikale rohkelt tähelepanu. Kanada peaminister oli väga ärritunud, kuna nende jaoks on Arktika välispoliitilises plaanis üks prioriteetsemaid ja identiteediga seotud asju. Pärast seda intsidenti on meedias palju spekuleeritud võimaluse üle, et võidujooks Arktika maapõues asetsevate ressursside pärast viib riikidevahelise konfliktini.
Peamiselt on sellele alust andnud “Arktika viisiku” soov laiendada mandrilavade ulatust Arktikas ja sellega kaasas käinud terav retoorika. Samuti üha kasvav sõjalise võimekuse arendamine piirkonnas. Näiteks Venemaa on loonud spetsiaalsed brigaadid võitlusvõimeks Arktikas, tehakse õppusi, riigi põhjarannikul on taastatud vanad lennuväebaasid ja sadamad.
Samas, Gröönimaa puhul on väga huvitav see, et kaevandamise tulemusel võib Gröönimaa iseseisvuda. Ta on Taani kuningriigi koosseisus olev autonoomne piirkond ja 1979. aastast kehtib seal autonoomia, kusjuures 2008. aastal said nad õigusi veel juurde. Puudu on aga majanduslik baas, sest hetkel annab kalandus 90 protsenti tuludest. Kui naftaväljad kasutusele võetakse, saadakse vajalik majanduslik iseseisvus, mis võib viia Gröönimaa iseseivumiseni.
Kas kõik viis riiki on Arktika puhul militariseerimisest huvitatud?
Sõjaväge on Arktikas võimalik kasutada kahel eesmärgil: esiteks otsingu- ja päästetööde läbiviimiseks ning teiseks rohkem traditsioonilistel eesmärkidel – näiteks enesekaitseks, kuid vajadusel ka vastase ründamiseks. Kuigi sõjaväe ülesehitamine Arktikas ei tähenda automaatselt seda, et riigid valmistuksid teineteisega seal sõdima, tuleb siiski vaadata, millist sõjaväevarustust ostetakse ja milliste võimekuste ülesehitamisse panustatakse. On suur vahe, kas soetatakse piirivalve heaks kasutatavaid patrull-laevu nagu Norra, või hoopiski selgelt muudeks eesmärkideks loodud tuumaallveelaevu nagu Venemaa.
“Arktika viisikust” neli on NATO liikmesriigid, seega on vähetõenäoline, et mõni vaidlus nende vahel lõppeks sõjalise konfliktiga. Venemaa on aga ainuke mitte-NATO liikmesriik, kelle käitumine Arktikas on olnud ettearvamatu ja mitmeid küsimusi tekitav. Venemaa käitumine on ärevaks teinud just Põhjala riike, viimasel ajal eriti Soomet ja Rootsit. Murelik on ka Norra, mida näitavad kaks asjaolu: esiteks viis Norra juba mõni aasta tagasi oma piirivalve ja sõjaväe strateegilise juhtimiskeskuse Kesk-Norrast üles Põhja-Norrasse. Teiseks on riik oma julgeoleku tagamiseks soovinud NATO kohalolekut Arktikas, kuid seda pole juhtunud Kanada ja Venemaa terava vastuseisu tõttu.
Kõik riigid on alates 2007. aastast, mil Venemaa paigaldas oma riigilipu vaidlusalusele Lomonossovi nõlvale, suurendanud piirkonnas oma kaitsevõimekusi ja kõige aktiivsemalt on viimastel aastatel sellega tegelenud Venemaa. Ukraina kriisi valguses on pingestunud olukord ka Arktikas, kuna Venemaa on seal läbi viinud rohkem sõjaväeõppusi ja aastal 2014. kuulutas Putin, et järgnevatel aastatel paneb sõjavägi erilist rõhku Arktika võimekuse arendamisele.
Kui laialdaselt praegu Arktikas maavarasid ammutatakse?
See on tuure kogunud pärast 2008. aastat. Peamiselt kaevandavad USA, Norra, Venemaa ja ka Gröönimaa. USA-l on peamised ammutuskohad Tšuktši ja Beauforti meredes ning Shell on seal tegutsenud alates 2012. aastast. Sellest alates on pandud rõhku ohutusteemadele, sest Shellil oli 2012. aastal alustades väga palju erinevaid probleeme.
Kõigil Arktikas kaevandavatel firmadel peavad olema reostustõrjepraamid, Shelli oma aga ei vastanud nõuetele ja praami normidega vastavusse viimise asemel otsustas Shell pigem läbi rääkida nõuete pehmendamise üle. Samuti esines juhus, kus nende naftapuurtornil kadusid ära mootorid ja see triivis päris ranniku lähedale, kus oleks võinud juhtuda väga suur õnnetus. 2012. aastal otsustati aeg korraks kaevandamisega maha võtta, aga juba tänavu anti neile õigus edasi kaevandada. Loa väljastanud siseministeeriumi hinnangul võib seal 75 protsendilise tõenäosusega juhtuda mõni õnnetus. Minu meelest on väga vastuoluline anda välja luba, kui asjaga kaasneb selline ohuhinnang.
USA energiaministeerium jällegi ütles, et väga hea, et loa andsite, sest meil on vaja pika perspektiivi jaoks kaevandamist alustada. Oluline on rõhutada, et hetkel käib pigem eksperimentaalne kaevandamine, kuid nö elujõuline ammutamine hakkab toimuma ilmselt 20-40 aasta pärast. Kõigepealt kaardistatakse seal alad ära ja praegu on meil ju kasutada palju odavam ja parem ressurss.
Nii kildagaas kui ka kildanafta on Arktikaga võrreldes palju odavamad ja ohutumad, ehkki sealgi on oma keskkonnaprobleemid. Kuna barreli hind on praegu 56 dollarit, siis pole see kindlasti Arktikas kaevandamiseks sobiv hind. Venemaal Petšora meres kaevandatava nafta puhul räägitakse, et 90 dollarit barrelist on minimaalne hind, kus kaevandamine hakkaks kasumlikuks muutuma. Kuna ka jäätingimused paiguti erinevad, siis võib see hind jälle kõikuda.
90 dollarit on aga optimistlik hinnang, sest pigem algab Arktikas tasuvus alates 100 dollarist, ent praegu on nafta poole odavam.
Samamoodi sõltub edasine kaevandamine keskkonnatingimustest: kui palju Arktika jääkate tulevikus avaneb ja kui kiiresti see toimub. Võrreldes 1979. aastaga on jääd 30 protsenti vähemaks jäänud ja selle paksus on kahanenud 40 protsendi jagu. Seega on tingimused kiirelt muutunud ja ilmselt muutuvad edaspidigi. Palju oleneb ka tehnilistest nõuetest. Kui Obama andis tänavu välja kaevandamisloa, siis ta karmistas tingimusi, ent kriitikute arvates pole need siiski veel piisavad. Endiselt on kõige suurem mure seotud reostuse kokkukorjamisega. Kui mäletame 2010. aastal Mehhiko lahes toimunud BP naftakatastroofi, siis seal läks süvavee nafta ammutamisega kaasnenud lekke peatamiseks aega üle kolme kuu.
Arktikas on aga probleemiks tugevad tormid, seal on palju jääd ja kogu ammutamise aeg kestab vaid kolm kuud. Aga mis juhtub siis, kui need kuud saavad läbi, jää tungib peale ja leke jääb merepõhja immitsema? Seda ei saa kinni suruda, sest pealetulev jäämassiiv on lihtsalt niivõrd suur. Sellisteks operatsioonideks pole kompaniid ette valmistunud, praegu on toimunud harjutamine vaid tavatingimustes, aga ekstreemses olukorras pole praktikat olnud ja see teeb keskkonnaeksperdid murelikuks.
Kaevandamine Arktikas on ohtlik nii inimesele kui keskkonnale, sest lähimad päästmisvalmidusega sadamad on tuhandete kilomeetrite kaugusel, mis tähendab kriisiolukorras abi viibimist. Samuti kaasneb ammutamisega keskkonnamüra, mis häirib loomade rändeteid ja peletab neid eemale.
NASA pilt Arktika mere jääkatte paksusest 6. märtsil 2010. (NASA/GSFC/Wikimedia Commons)
Sinu 2013. aastal kirjutatud artiklist lugesin välja, et nafta lekkimine Arktikas juba toimub?
Seal oli välja toodud, et 18 kuuga lekkis Põhja-Jäämerre neli miljonit barrelit naftat. See on võrdsustatav hulgaga, mis immitses Mehhiko lahes kolme kuu kestel puurtornist välja. Tagantjärgi teame, kui kohutav oli Mehhiko lahe juhtum keskkonnale ning kui raske oli reostust juba seal kokku korjata. Aga Arktikas on see kordades raskem, kuna nafta läheb jää sisse ja suured tormid viivad selle kiiresti laiali. Kui soojades tingimustes suudavad bakterid naftat lagundada, siis külmas seda lõhustamisprotsessi sisuliselt ei toimu. Seega on kaevandamine seal väga ohtlik.
Ma arvan, et naftaväljamine toimub Arktikas kunagi nagunii, sest aastaks 2040 ennustatakse rahvaarvu juba 9 miljardi juurde ja keskklass kasvab. Rahvusvaheline energiaagentuur on öelnud, et 2035. aastaks suureneb meie nafta ja gaasi tarbimine 35 protsendi jagu. Praegused kergesti kättesaadavad tavaressursid kasutame me lihtsalt ära. Samuti on võimalik kasutada taastuvenergiat, aga kuna enamik transpordist töötab ikkagi naftal, siis tulevikus on meil neid ressursse vaja. Küsimus on selles, millal Arktikasse minna ja kui minna, siis tuleks olla selleks valmis.
Tehniline ettevalmistus peaks olema hea, et ei tuleks teha hulljulgeid otsuseid nagu Shell või Rosneft on teinud. Viimatinimetatud ettevõttel tekkis 2013. aastal pärast jäämäega kokkupõrkamist tankeri keresse auk. Meeskond tegutses küll kiiresti ja suutis augu kinni panna, ent tanker oli naftat triiki täis ja põhjaminekul oleks see olnud keskkonnale väga suur probleem. Ilmnes seegi, et too tanker poleks tohtinud üldse ilma julgestuseta sõita, tal oleks pidanud ees olema jäälõhkuja, mis oleks saanud sellise õnnetuse välistada. See jällegi näitab, et võetakse mittevajalikke riske.
Shell on Arktikas ammutanud 2012. aastast ja pannud sinna viis miljardit dollarit, ent pole seni õigeid ammutuskohti üles leidnud. Gröönimaa lõunarannikul arvatakse olevat sama palju naftat kui Põhja-Jäämeres, aga pärast 40 aastat kestnud eksperimentaalpuurimisi pole allikaid leitud. Kliima pidev soojenemine teeb küll nende leidmise lihtsamaks, aga 2015. aastal panid Statoil ja teised seal tegutsenud firmad otsingud seisma, ilmselt just naftahinna madaluse tõttu. Ammutamine selles piirkonnas ei ole lihtne ega veel ka väga tasuv, pigem tuleb siin vaadata 20-40 aasta pikkust perspektiivi.
Teine teema Arktikas on laevandus. Kliima soojeneb ja ilmselt logistikud vaatavad sellele üsna hea pilguga?
On kaks potentsiaalset mereteed: kirdeväil ja loodeväil. Kirdeväil ehk Põhja-meretee läheb mööda Venemaa põhjarannikut ja loodeväil läbi Kanada sisevete. Kui 2010. aastal läbis kirdeväila neli laeva, siis 2013 oli neid 71, mis näitab kiiret kasvu. Loomulikult peegelduvad neis arvudes ka põhjarannikut mööda sõitvad Venemaa laevad, mitte ainult Euroopast või Aasiast tulevad alused.
Esimene kaubanduslik laev läbis loodeväila alles 2014. aastal, kuna see on olnud jääga kaanetatud. Logistikud muidugi loodavad, et see avaneb. Seda tuleb samuti vaadata pikas perspektiivis, sest jääkattest vabanemine saab toimuda ainult suvekuudel. Järgmise poole sajandi jooksul ei saa see Suessi kanalile olla veel tõsiseltvõetav alternatiiv. Me saaks küll kasutada seda suvekuudel, mis aitaks jagada praeguseid suuri mahte ümber, kuna Suessi kanali läbilaskevõime on hetkel juba päris punases.
Siin on ka julgeolekukaalutlused, just selles osas, et kes omab õigust mereteid reguleerida. Meretee Jaapanist Hollandisse mööda praegust marsruuti ehk Suessi kanalit läbides on võrreldes kirdeväilaga 40 protsenti pikem, seega kirdeväilas lüheneb teekond 11 200-lt 6500 meremiilile. Arktika meretee võimaldab oluliselt aega kokku hoida ja tuleb ka veidi odavam, kuigi seal tuleb kasutada tuumajäälõhkujaid.
Mis võiks olla Eesti huvi Arktika puhul, kas meil on sel suunal üldse ootusi ja lootusi? [viimasesse koalitsioonileppesse on kirjutatud ka Eesti liikmelisus Arktika Nõukogus – toim]
Arktika riikidena defineeritakse neid riike, mis asuvad põhjapolaarjoone sees ehk 66,5° põhjalaiuskraadil. Seega erinevalt meie naabritest – Soomest, Rootsist ja Venemaast, pole Eesti Arktika riik, sest meie põhjapoolseim tipp jääb umbes 59,5° laiuskraadi juurde. Mitte-Arktika riikidel on õigus taotleda Arktika nõukogu vaatlejastaatust, mis võimaldab riikidel osaleda Arktikaga seonduvates aruteludes, kuid ei anna neile hääletamise õigust. Selle staatuse on endale hankinud geograafiliselt Eestiga võrreldes Arktikast palju kaugemad riigd nagu Itaalia ja Hispaania. Kokku on Arktika nõukogus 12 vaatlejat ja uusi liikmestaatuse taotlejaid tekib pidevalt juurde. See, kas Eesti peaks esitama taotluse vaatlejastaatuse omandamiseks Arktika nõukogus, on teema, millest Välisministeeriumis vaikselt mõeldakse. Nii võib vähemalt välja lugeda endise välisministri Urmas Paeti sõnadest ühel Arktika teemalisel konverentsil 2014. aastal.
Piirkonna tuleviku potentsiaali arvesse võttes võiks Eesti minu arvates kandideerida Arktika nõukogu vaatlejastaatuse kohale. Meie kasuks räägivad meie geograafiline lähedus, oleme ju kõige põhjapoolsem mitte-Arktika nõukogusse kuuluv riik. Samuti on meil pikk ajalugu Arktikaga seotud uurimis- ja teadustegemises ja samuti on meie lähinaabrid piirkonnaga seotud. Seda arvestades võib väita, et arengud regioonis mõjutavad meid kaudselt juba täna. Liikmelisus annaks Eestile võimaluse olla maksimaalselt informeeritud piirkonna arengutest ja looks lisavõimalusi projektides kaasa löömiseks. Loomulikult tuleks enne avalduse esitamist teha selgeks meie ametlikud huvid. Nende paikapanek on võimalik vaid juhul, kui tuuakse ühe laua taha kõikvõimalikud huvigrupid ja osapooled: nii ministeeriumid, teadlased kui majandusinimesed.
Eesti potentsiaalsed huvid võiks jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed on seotud eelkõige majanduse ja teadusega. Meil on ettevõtteid, kellel oleks juba täna pakkuda konkreetseid teenuseid ja tooteid piirkonna heaks ning potentsiaal teha koostööd meie partneritega. Teadlaste huvid on hästi teada: ehkki tegu on kitsa ringiga, siis ollakse maailmatasemel näiteks jääpuursüdamike uurimises ning koostöö kõikide Arktika riikide teadlastega on käinud juba aastakümneid.
Eesti kaudsed huvid on seotud eelkõige koostööga, mis tähendab nii Põhjala naabrite kui ka EL Arktika poliitika toetamist ning siduspunktide leidmist. Meie suurim majanduslik huvi Arktikaga seoses võib tulevikus aga seisneda kirdeväila avanemises ja soomlaste “Arktika koridori” projekti teostumises. Hiina eksperdid on öelnud, et aastal 2035 liigub 5-15 protsenti kogu nende ekspordist läbi kirdeväila. Kõige mõistlikum tee, mida Hiina võiks kasutada kauba transpordiks kirdeväila kaudu Euroopasse kulgeks läbi Norra sadamalinna Kirkenesi.
Soomlased on aga välja tulnud ideega, et Kirkenes tuleks raudtee kaudu ühendada Rovaniemiga. Peamine kavandatud raudteekoridor, mida mööda kaup Rovaniemist edasi Euroopasse liigub on visandatud just läbi Eesti. See eeldaks küll tulevikus kindlasti Rail Baltica projekti valmimist ja võib-olla mingisuguse raudteeühenduse loomist Tallinna ja Helsingi vahel. Kui projekt realiseeruks, siis oleks sellel suur positiivne mõju Eesti majandusele. Kuna “Arktika koridori” projekt on hetkel veel algusjärgus, siis oleks Eestil võimalus anda oma panus selle realiseerumisele.