Tarmo Strenze: intelligentsed inimesed on edukamad, kuid mitte alati õnnelikumad
Õnnelikkus ei sõltu intelligentsusest, küll aga sotsiaalmajanduslik edukus, leiab äsjakaitstud doktoritöös sotsioloog Tarmo Strenze. Siinjuures koonduvad “edukuse valemisse” kolm peamist tavaarusaamas levinud koostisosa, milleks on õpitulemused ja hilisemad hariduslikud saavutused ning tööalane edu seostatuna kõrgema sissetulekuga. Boonusena võib, aga ei pruugi kaasneda avalik tuntus või kuulsus. Õnnelikkus, seevastu, on pigem sisemine püsivam omadus, mis kas esineb või mitte.
“Järeldus, et intelligentsemad inimesed on elus edukamad, ei ole just rabav või ennekuulmatu, kuid selle seose väljauurimine oli oluline samm,” ütleb Tarmo Strenze, kellele andsid teemani jõudmiseks niidiotsa kätte juba bakalaureuseõpingud psühholoogias.
“Minu doktoritöö näitab, et intelligentsus aitab eriti tugevalt kaasa edukusele hariduse ja töö valdkonnas, mõnevõrra vähemal määral inimsuhete ja tervise valdkonnas,” räägib ta.
Intelligentsus kui psühholoogide poolt välja mõeldud termin tähistab inimese vaimset võimekust ehk intellektuaalseid võimeid, millel on siiski märkimisväärne geneetiline tagamaa. Nende mõõtmiseks on kasutusel üldlevinud süsteem ehk intelligentsuskvoot (IQ), mida arvutatakse vaimse ja füüsilise vanuse suhte korrutamisel 100-ga ning mis kirjeldab indiviidi intelligentsust võrreldes ülejäänud rahvastikuga. Vaimne vanus arvutatakse vastavas vanusekategoorias, tuginedes keskmistele testitulemustele. Seejuures on ilmne, et IQ-testide täitmisel tuleb kasuks varasem testitegemise kogemus, mis sooritust mõnevõrra parandada aitab, kuigi olemuslikku võimekust see suurt ei muuda.
Kõne alla tuleb samuti inimese kujunemis- ja elukeskkond ehk sotsiaalmajanduslik taust, mis kas soosib või pärsib sooritust. Selle kohta, kas intelligentsus on arendatav omadus või mitte, leidub erinevaid arvamusi ja seisukohti, millel doktoritöös lähemalt ei peatuta.
Kokkupuutepunkte intelligentsuse ja paremate haridus- ja tööalaste saavutuste ning eluga hõlpsamini toime tulemise vahel on leitud ka mitmete varasemate uuringute käigus, kuid seoste mõju indiviidile ja ühiskonnale laiemalt vajab sügavamat käsitlemist.
Ühiskonna areng sõltub intelligentsete inimeste väärtustamisest
“Ühe põhijäreldusena võibki välja tuua asjaolu, et kui ühiskonnas on tugev positiivne seos inimeste vaimse võimekuse ja personaalse edukuse vahel, peaks see ühiskond olema kiiremini arenev, sest loob tingimused intelligentsuse paremaks rakendamiseks,” selgitab Strenze. Muuhulgas tähendab öeldu ka seda, et ühiskond, mis laseb intelligentsetel inimestel end tööalaselt teostada, saab nende võimetest majanduslikku kasu.
Strenze võrdles enam kui 20 riigi kohta paar aastat tagasi kogutud andmete koondtulemusi ning leidis, et USA-s oli seos intelligentsuse ja edukuse vahel kõige tugevam ning Rootsis ja Norras kõige nõrgem. Eestit iseloomustab seose keskmine tugevus, mis tähendab, et siinses ühiskonnas kasutatakse intellektuaalseid ressursse ära paremini kui mitmetes Põhjamaades, kuid kehvemini kui USA-s, mida Strenze peab siiski veidi erandlikuks riigiks.Intelligentsuse-edukuse suhte (vertikaalsel teljel) ja riigi majandusliku arengu (horisontaalsel teljel) koosmõjus paigutub Eesti ühte gruppi Poola ja Slovakkiaga, kus intellektuaalsed ressursid on suhteliselt hästi kasutatud. (Allikas: Tarmo Strenze)
“Intelligentsuse mõju tööalasele edukusele ei ole seega kõikides ühiskondades võrdne. Piltlikult öeldes on USA-s intelligentne olemisest rohkem kasu kui Skandinaaviamaades,” selgitab autor.
Doktoritöö, mis koosneb kolmest eelretsenseeritud teadusartiklist ja katusartiklist, võtab samuti vaatluse alla professor Mikk Titma juhitud omaaegse longituud-uuringu sihtrühma – 1983. aastal keskõppeasutuse lõpetanud noored, kelle eluteed jälgiti vaheetapiliste küsitluste ja intervjuude kaudu kuni 2004. aastani välja, mil nad olid jõudnud keskea künnisele. Toona läks kirjeldatud põlvkonna kohta käibele määratlus “võitjate põlvkond”, kelle hulgas, nagu hiljem on välja toonud mitmed kriitilised analüüsid, oli küllaltki palju ka “kaotajaid”.
Intelligentsemad inimesed on edukamad riigikorrast sõltumata
Tarmo Strenze tegeleb ühes oma artiklis kitsamalt kirjeldatud põlvkonnaliikmete vaimse võimekuse ja kordaminekutega edasisel eluteel, kuid ei uuri väga täpselt edu või ebaedu tagamaid ega võrdle, kas see oli eelnevate või järgnevate põlvkondadega võrreldes suurem või väiksem. Ta rõhutab vaid, et kinnitust leidis hüpotees, mille kohaselt osutusid keskkoolilõpetajatena intelligentsuse mõõtmisel paremaid tulemusi saanud inimesed ka edaspidises elus suurema tõenäosusega põlvkonnakaaslastest edukamaks. Huvitav on siinjuures tõik, et kui vaimsete võimete mõõtmine toimus sotsialistliku (kooli)režiimi tingimustes, siis tööalaseid saavutusi ja karjääri hinnati 1990ndate lõpuaastail juba kapitalistliku ühiskonna oludes.
Strenze sõnul tundub loogiline seletus, mille kohaselt võis muutuste perioodil täiskasvanuks saanud põlvkonna parem toimetulek (eriti võrreldes sõjajärgse põlvkonnaga) seisneda nende paremas kohanemisvõimes taasiseseisvunud riigis valitsevate tingimustega ning mõlema süsteemi – nii sotsialistliku kui postsotsialistliku süsteemi tunnetamises. Toonane üleminekuühiskond oli veel välja kujunemata ning tegutsemisvabadus paljuski inimeste endi kätes. Nii suutsid ettevõtlikumad ning äsja tööturule sisenenud noored, kes polnud nõukogulikust töökultuurist läbiimbunud, hõivata strateegiliselt olulisi positsioone eelkõige poliitikas ja majanduses ning minna kaasa uuenduslike ideedega, mida ühiskonna avanemine tingis. Vanemate põlvkondade juhtroll nõrgenes mõnevõrra.
“Edukuse kontseptsioon on väga lähedalt seotud sotsiaalse ebavõrdsuse või kihistumise nähtusega,” toonitab Tarmo Strenze. “Kui inimesed on erineval määral edukad, tähendab see, et nad on ebavõrdses positsioonis. Mõned neist asuvad ühiskonnas ülemistel, mõned alumistel kohtadel ja loomulikult ei sõltu sotsiaalsel redelil paiknemine ainuüksi inimese intelligentsusest. See sõltub suurel määral ka sotsiaalmajanduslikust taustast – millised olid inimese vanemad, millises piirkonnas ta elab ja paljudest muudest teguritest. Mina keskendusin kitsamalt ühele mõjutegurile ehk intelligentsusele. Inimtegevusest üldise pildi saamiseks tuleb mõistagi uurida kõiki võimalikke tegureid, mis seda mõjutavad.”
Lisaks objektiivsele mõõtmisele on oluline, kuidas inimene ise oma võimekust ja edu tajub. Mõnel juhul võib minapilt ja enesehinnang olla kujunenud ambivalentseks.
Intelligentsus kui selline on inimühiskonnas alati eksisteerinud, kuid selle tähtsus eluga toime tulemise mõjutajana on ajapikku suurenenud. Näiteks feodaalühiskonnas ei mänginud vaimne võimakus nii määravat rolli kui tänapäeval. Sünniti teatud sotsiaalsesse kihti, kust ülespoole liikumine ei olnud üldiselt levinud, kuigi intelligentne talupoeg võis suuta oma elujärge teatud määral siiski parandada. Kaasaegses teadmusühiskonnas on võimekusel ja andekusel võrreldamatult suurem väärtus ja esineb vähem kitsendusi nende omaduste rakendamisel. Siiski puudub garantii, et talendid konkreetses ühiskonnas kindlapeale sooja vastuvõttu ja tasuvat tööd leiaksid. Võimete- ja kogemustekohase rakenduse leidmine Eestis on kujunenud teatavasti probleemiks ka mitmete võõrsil tunnustust leidnud inimeste Eestisse tagasi pöördumisel.
Edasises teadustöös sooviks Strenze anda oma panuse näiteks “intelligentsuse evolutsiooni” uurimisse ning analüüsida, milleks intelligentsus kui niisugune miljonite aastate vältel “inimliigi” keskel on evolutsioneerunud. Aluseks võib võtta needsamad edukuse vormid, mille Strenze juba oma doktoritöös välja tõi: edasijõudmine haridusteel, töösooritus, liidriomadused, sissetulek, õnnelikkus, loovus, enesekindlus, aga ka atraktiivne välimus jmt. Idee elluviimine eeldaks aga lähedasemat koostööd teiste teadusvaldkondadega nagu psühholoogia, neuroteadus või geoloogia.
Tarmo Strenze kaitses Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus doktoritöö “Intelligentsus ja sotsiaalmajanduslik edukus: Seoste, põhjuste ja tagajärgede analüüs” (“Intelligence and socioeconomic success: A study of correlations, causes and consequences”) 9. septembril 2015. Tutvu doktoritööga, mida on viidatud juba ligi 250 korda, lähemalt Tartu ülikooli DSpace keskkonnas.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool