Perekond ja tegevteenistus – ahned institutsioonid?
Igapäevaselt täidame erinevaid rolle, oleme töötaja või tööandja, kellegi alluv või kellegi ülemus, lapsevanem või ise laps. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tööelu ja pereelu ei ole omavahel seotud ning neid tuleks teadlikult hoida lahus, on alates 1970ndate lõpust järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama kahe valdkonna omavahelisele seosele.
Järjest enam on tekkinud juurde töökohti, millega kaasnevad lähetused, töötamine nädalavahetustel, töötamine kodus. Selline tööaja ebareeglipärasus mõjutab perekonna igapäevaelu ja ülesannete jaotust pereliikmete vahel.
Teisalt mõjutab perekonnaelu töötaja käitumist töökohal: kuivõrd ollakse valmis töötama hilisõhtuti või kuivõrd sageli tuleb ette lühiajalise etteteatamisega töölt puudumisi seoses ootamatute perekohustustega (nt väikelaste haigestumine).
Eesti ajakasutuse-uuringu 2010. aasta andmetel lühendas ligikaudu üks viiendik 3-6aastaste lastega naistest viimase kuu jooksul oma tööaega seoses vajadusega hoolitseda lapse eest. Samas lühendas oma tööpäeva vaid viis protsenti meestes.
Seega ei ole antud kaks sfääri eraldiseisvad, kuid nende seotuse ja läbipõimumise aste varieerub ja mõjutab naisi ning mehi erinevalt. Üldiselt on leitud, et töö- ja ametikohad, mis eeldavad pikki töötunde, töötamist nädalavahetustel või vahetustes öisel ajal ning töötamist lühiajalise etteteatamisega, suurendavad ebakõla töö- ja pereelu ühitamisel.
Nende elukutsete esindajad, kelle tööga kaasneb suurem vaimne ja füüsiline pingutus, tajuvad suuremat vastuolu töö- ja pereelu ühitamisel. On ilmne, et tulenevalt töö eripärast on teatud elukutsete ja ametikohtade esindajatel keerulisem tööd ja pereelu ühitada.
Üks selline valdkond on militaarsfäär. Inimese heaolu sõltub paljuski edukast hakkamasaamisest töösfääris ja perekonnaelus ning ühes valdkonnas kogetavad probleemid või pingelisus võivad kanduda üle teise valdkonda
Paljuski on pingeallikad aga struktuurset laadi ning mõistes paremini perekonna kui institutsiooni eripära ning teisalt militaarorganisatsiooni sisemist kultuuri ja ülesehitust, on lihtsam ka neid valdkondi ühitada. Miks on vaja teenistuse ja perekonnaelu edukat ühitamist?
Rida uurimusi on toonud esile, et rahulolematus peresuhetega, probleemid kodus, mure pereliikmete käekäigu ja heaolu pärast on oluliseks stressi allikaks, mis hakkab mõjutama sõjaväelaste tööalaste kohustuste täitmist (nt keskendumist väljaõppefaasis, missioonil sõjalisi ülesandeid täites jne). Samuti on perekonnal väga suur mõju indiviidi otsusele jätkata töötamist militaarsüsteemis.
Perekonna, eriti abikaasa/elukaaslase toetus ja heakskiit suurendavad tööalaste kohustuste täitmise edukust ning vähendavad töö- ja pereelu ühitamisel tajutavat pingelisust.
Kogu temaatika võtab tabavalt kokku USA ajakirjanik Kristin Henderson oma 2006. aastal ilmunud raamatus
"While They’re at War: The true story of American families on the homefront". Henderson väidab: "Sõjaline valmisolek on nagu kolme jalaga tool. Esimene jalg on väljaõpe, teine jalg on varustus ja kolmas jalg on perekond. Kui üks nendest kolmest jalast murdub, siis tool kukub ümber".
Millest tuleneb militaarsüsteemis töötamise ja pereelu ühitamise eripära?
USA sotsioloog Lewis A. Coser võttis 1974. aastal kasutusele termini "ahned institutsioonid" (greedy institutions). Ahned institutsioonid eeldavad oma liikmetelt täielikku lojaalsust, nad ei soovi jagada oma liikmeid teiste sarnaste institutsioonidega, peavad oluliseks et liikmed täidaks oma rolli ja neil puuduksid konkureerivad rollid.
Militaarorganisatsioonide nõuded oma liikmetele (ja kaudselt ka nende pereliikmetele) on suhteliselt piiravad: ebaregulaarne tööaeg, etteennustamatud tööülesanded, sagedane ümberpaiknemine, pikemaajalised eemalolekud kodust. Veel enam – sõjavägi eeldab, et sõjaväelased on valmis riskima oma eluga.
Kuid ka perekond kui sotsiaalne institutsioon esitab oma liikmetele suuri väljakutseid. Peresiseselt eeldatakse emotsionaalset pühendumist, armastuse ja kiindumuse väljanäitamist teiste pereliikmete suhtes, perekonnaga ühtekuuluvust ja identifitseerimist ennast perekonnana, peresiseste rollide täitmist
Võib öelda, et perekonna ja militaarorganisatsioonide ühiseks jooneks ja nii-öelda "ahnuse" aluseks on nende ellujäämise ja püsimise sõltuvus oma liikmete lojaalsusest. Kui üks partneritest ei ole paarisuhtes lojaalne, siis suure tõenäosusega perekond puruneb. Kui sõjalisel operatsioonil murrab üks liige oma üksusele lojaalsust, võib see tuua kaasa täieliku hävingu.
Nii perekonna kui militaarsüsteemi ahnuse tase on muutuv. Perekonnaelus on perioode, mil perekond vajab kõigi liikmete suuremat pühendumist perekonnale, nt lapse sünd, lapse kooliminek, teisalt ka militaarsüsteemis on etappe, mil liikmetelt eeldatakse suurt pühendumist, nt sõjalistel operatsioonidel osalemine. Seega on juba institutsioonide olemusse sisse kirjutatud võimalus vastandumiseks, kuna mõlemad vajavad oma liikmete täielikku tähelepanu.
Mary Edwards Wertschi järgi on militaarorganisatsiooni kultuuris kolm olulist psühholoogilist aspekti, mis on olulised süsteemi toimimise jaoks, kuid võivad perekondade jaoks olla raskesti mõistetavad ja konflikte tekitavad. Nendeks on piiratud eneseavamine ehk saladuste hoidmine, stabiilsuse mulje loomine ning eitamine.
Militaarkultuuriga käib kaasas töö ja kodu hoidmine teineteisest eraldi. Paljudest tööasjadest ei saa rääkida kodus, samuti ei kuulu militaarkultuuri juurde oma koduste probleemide lahkamine tööl. Kui pereliikmed ei mõista, et tegemist on elukutse eripäraga ning ei ole seotud indiviidi isikuga või tema eelistustega, võib see viia abikaasade/elukaaslaste vahelise barjääri tekkeni, endasse sulgumiseni, samuti laps-vanem suhetes võib tekkida distants.
Teisalt on oluline säilitada muljet, et kõik on stabiilne ning perekond saab hakkama ükskõik millise stressitekitava sündmusega. Pered elavad pidevas valmiduses muutuseks, mis võib olla nii missioonile minek, ümberpaiknemine kui võimalus tegevteenistuja vigastusteks ja elu kaotuseks.
Seega on oluline, kuidas pered suudavad sellises olukorras kohaneda ja hakkama saada ning sellise elustiiliga toime tulla. Sellega võib kaasneda eitamine ehk tunnete ja hirmude hoidmine kontrolli all, mis aga ei ole alati kõige õigem käitumisviis.
Millised on peamised eripärad, mis muudavad pereelu ja militaarsfääri ühitamise keeruliseks?
Militaarüksuste sidususe ja edu aluseks on pühendumine oma üksusele, missioonile ja oma üksuse liikmetele. Seega on lojaalsus ja pühendumine esmane eeldus militaarorganisatsioonis töötamiseks. Lynn K. Hall toob esile, et kasutusel on termin "väeüksus kui teine perekond".
Probleem tekib siis, kui perekond tajub, et tegevteenistus ja tööülesannete täitmine on olulisemad kui perekond. On ilmne, et teatud olukordades ja paljudel erialadel võivad tööülesanded olla prioriteetsemad kui seda perekonnas täidetavad rollid. Siinkohal saab aga oluliseks tähenduse andmine ehk olukorra tõlgendamine.
Kui pereliikmed teadvustavad antud olukorda enda jaoks negatiivsena ehk nad leiavad, et neid on jäetud tahaplaanile, neist ei hoolita ja militaarsüsteemis töötav pereliige ei väärtustata peresuhteid, siis perekonna kui terviku heaolu on seatud ohtu. Seega on oluline peredele selgitada militaarorganisatsiooni eripära.
Militaarorganisatsioonid on ehitatud üles sisemisele hierarhilisusele, mis on aluseks süsteemi funktsioneerimisele. Tinglikult võib öelda, et tegemist on klassisüsteemiga. Individuaalse auastmete hierarhilisuse sotsiaalne mõju võib laieneda perekondadele, mille tulemusel tekivad militaarperede vahel suhtlemisbarjäärid. Perede ja laste jaoks võib see olla sildistav ja piireseadev.
Arvestades Eesti väiksust ning ühiskonna suhtelist suurt avatust võib eeldada, et ametialane hierarhia kandub tunduvalt vähem üle perekonnale. Siiski ei saa seda võimalust täielikult eirata.
Militaarsüsteemis töötamine eeldab pikemaajalist eemalviibimist perekonnast. Missioonidel, välislähetustes viibimine või pendelränne seoses töötamisega teises piirkonnas tähendab perede jaoks ühe vanema viibimist eemal. Vanem ei saa osaleda lapse igapäevaelus ning perekonna jaoks olulistes sündmustes, nt lapse esimeste sammude tegemine, kooliminek jne. See tähendab, et ta ei osale sellistes tegevustes ja sündmustes, mis on aluseks pereühtsusele ning tugevdavad vanema ja lapse vahelist suhet.
Ühe pereliikme pideva mineku ja tulekuga kaasneva nukrustunde vältimiseks võidakse kasutada erinevaid strateegiaid, mis ei pruugi olla kõige õigemad, nt tegevteenistuja distantseerib ennast teadlikult perekonnast või siis perekond moodustab ühtse sidusa üksuse ja hoiab tegevteenistujat sellest väljaspool.
Antud teguviis aga suurendab riski perekonna purunemiseks või siis tegevteenistuse lõpetamiseks. Peredes on oma rutiin igapäevaelu korraldamisel, mis tagab lastele teatava kindlustunde. Küsimus on selles, kas "rutiin" tähendab vanema äraolekut või kodusviibimist. Seega on militaarperede jaoks oluline teadlikult mõtestada lahti mõlema vanema roll ja ajalised võimalused laste kasvatamisel.
Militaarperede suur mobiilsus tähendab nende suuremat isolatsiooni ja võõrandumist tsiviilmaailmast ja laiendatud perekonnast, vanavanematest ja sugulastest. Siiski puudutab see Eesti väiksust arvesse võttes väiksemat arvu peresid, rotatsioon ei tähenda alati terve perekonna ümberpaiknemist, küll aga puudutab see teravamalt perekondi, kes pereliikme tegevteenistuse tõttu paiknevad ümber teise Eesti piirkonda või elatakse mingi aeg välismaal.
Perekond võib ümberpaiknemist mõtestada enda jaoks lahti kui ajutist olukorda, mis võib tähendada, et lapsed ei soovi või ei ole võimelised leidma endale uusi sõpru, suhtlemisprobleeme uue kogukonnaga, kohanemisraskusi uus koolis jms.
Perekonna rolli indiviidi heaolu tagalana ei saa alahinnata – seda ka militaarsüsteemis. Võrreldes tavaperedega võib militaarperede jaoks töö- ja pereelu ühitamine, laste kasvatamine ja laste heaolu tagamine olla tunduvalt keerulisem vanema militaarsüsteemis töötamise tõttu.
Eesti ühiskonna puhul võime eeldada, et militaarsüsteem ei ole nii "ahne" suurriikidega võrreldes ja seda järgmistel põhjustel:
1) Eestis elavad militaarperekonnad peamiselt tsiviilkeskkonnas (ei ole baasidesse kapseldumist).
2) Eesti territooriumi suurust arvestades ei pea pered tegevteenistuja rotatsiooniga seoses ümber paiknema (pigem toimub teenistuja pendelränne kodu ja töökoha vahel).
3) seoses vahemaade väiksusega võimalik rohkem toetuda lähedaste/sugulaste toetusele ja abile.
4) Eesti ühiskond on suhteliselt avatud ning eeldatavalt lõhe tsiviil- ja militaarmaailma vahel on väike.
Kokkuvõtlikult võib nentida, et abikaasad/elukaaslased saavad teineteist toetada töö- ja pereelu ühitamisel nii praktiliste kohustuste ja tegevuste omavahelise jagamise kaudu, kui ka emotsionaalselt mõistes teise poole töö ja ametikoha eripära ning ühiselt arutades ja toetades karjäärivalikuid.
Toimetaja: Piret Pappel, Tartu ülikool