Doktoritöö: eesti õppekeelele üleminek ei ole pärssinud vene noorte etnilise identiteedi kujunemist
Venekeelsete koolide üleminek eesti õppekeelele on tekitanud küsimuse, kas see võib mõjutada vene emakeelega õpilaste etnilist identiteeti. Täna kaitstakse Tartu ülikoolis doktoritööd, milles püüti sellele küsimusele vastata. Selgub, et koolid on siiski taganud võimalused vene emakeelega noortel etnilise enesemääratluse säilitamiseks.
Maie Soll uuris oma doktoritöös, kuidas on mõjutanud eestikeelsele õppele üleminek Eestis elavate vene emakeelega õpilaste etnilist identiteeti.
Erinevatest varasematest uuringutest ja analüüsidest on teada, et ühiskonnas toimuvad arengud ja muudatused võivad mõjutada hariduskorraldust, samuti õppekavasid ja rõhuasetusi õppesisus. Samuti võib see mõjutada õppijate identiteeti, Eesti kontekstis näiteks vene emakeelega õpilaste etnilist enesemääratlust.
Eestis on emakeele oskus oluline grupikuuluvuse väljendus nii eestlaste kui ka venelaste jaoks. Sellel baseerub ka enesekindlus, enese väärtuslikuna tajumine, mis on omakorda osa suutlikkusest ühiskonnas toime tulla.
Sellest lähtuvalt märgib Maie Soll, et praegused haridusvõimalused ei pruugi tagada valmisolekut toimida ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Tehes valiku heal tasemel eesti keele ja võõrkeelte oskuse kasuks, mis on oluline tulevikuperspektiivis, näiteks hariduses- ja karjäärivõimalustes, on tõenäosus, et emakeele oskus jääb unarusse.
Väitekirja raames läbiviidud empiirilistest uuringutest ilmneb, et õppekeel iseenesest ei ole midagi sellist, mis lubaks öelda, et vene õppekeelega koolid moodustavad eesmärkide ning õppimise ja õpetamise tasandil omaette, eesti õppekeelega koolidest eristuva süsteemi.
Uuringutele toetudes nendib Soll, et Eesti haridussüsteem on piisavalt paindlik, et toetada venekeelsete noorte etnilist identiteeti, kuna endiselt on alles võimalus omandada põhiharidus emakeeles. Ta põhjendab seda koolide ja koolipidajate vabadusega valida oma koolipiirkonnale sobivaim mudel õpilastele eesti keele omandamiseks. Samuti märgib ta võimalust õppida põhikoolis ja gümnaasiumis oma etnilise kultuuriga seotud aineid.
Ühe olulise tähelepaneku annab Maie Solli doktoritöö põhjal veel teha. Nimelt on varasemates uuringutes toodud välja, et suhtumine eestikeelsele õppele üleminekusse kaudsemalt seotud usaldusega riigi vastu, mis näitab, et õppekeelel võib olla Eesti kontekstis endiselt oluline sümboliline tähendus.
Avalikus kommunikatsioonis ehk lihtsamalt öeldes meedias on räägitud haridusmuudatusest kui eestikeelsele õppele üleminekust, kuigi reaalselt säilib 40 protsendi ulatuses ka venekeelseid õppeaineid.
„Töö raames läbiviidud uuringud näitavad, et eestikeelsele õppele ülemineku korral pole tegemist vaid klassiruumis info vahetamiseks kasutatava keele muutmisega, vaid kultuurilise koodi muutusega ühiskonnas tervikuna,“ märgib Soll dissertatsioonis.
„Eestikeelsele õppele üleminekut kui planeeritud haridusmuudatust võib uuringute tulemustele toetudes pidada läbimõelduks,“ märgib Soll. Näiteks, võimalused omandada eesti keelt nii põhikoolis kui ka gümnaasiumitasemel kakskeelse õppe vormis (60% eesti- ja 40% vene keeles) on olulised ühiskondliku sidususe tagamiseks.
Etnilise identiteedi kujunemisel haridusmuutuste tingimustes on oluline, millised on seosed etnilise identiteedi, haridussüsteemi ja ühiskonna vahel: kuidas tõlgendavad ühiskonnas toimunud muutusi koolid, õpetajad, õppurite aga ka lapsevanemad ning milliseid valikuid selle alusel tehakse.
Varasem uuring Tallinna ülikoolist tõi välja kitsaskohad ja õnnestumised
2013. aastal tegi Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi töörühm uuringu „Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis“. Eesmärk oli hinnata õpilaste võimetekohast toimetulekut eestikeelses õppes, õpetuse vastavust riiklikes õppekavades püstitatud eesmärkidele, õppesisu ja õppemeetodite asjakohasust.
Nopped uuringu tulemustest:
* Mitmed olulised eeltingimused eestikeelse õppe edukaks läbiviimiseks on koolides täidetud. 90% ankeedile vastanud vene emakeelega aineõpetajatest leiab, et oskavad eesti keelt piisavalt, et tunnis vabalt keelt kasutada ja teha kõike või peaaegu kõike, mida ka emakeeles teeksid. Teiselt poolt ütles 93% ankeedile vastanud eesti emakeelega aineõpetajatest, et oskavad vene keelt piisavalt, et vajadusel õpilasi ka nende emakeeles toetada.
* Koolijuhid ootavad kõige enam eestikeelseid õppematerjale. Eriti suur on vajadus eestikeelsete ainete õppematerjalide järele. Vaja oleks õpilaste keeletasemele vastavaid, metoodiliselt põhjendatud, süsteemseid, tasakaalustatud keeleainesega ja ainetega lõimitud eesti keele kui teise keele õppevahendeid, mis oleksid õpilaste jaoks motiveerivad ja sügavalt tähenduslikud.
* Eestikeelset aineõpetust takistab peamiselt asjaolul, et õpetajaid, kellel oleks piisav keeleoskus, on raske leida.
* Paljud vene noortest teavad, et nende eesti keele oskus on nõrk, kuid nad näevad oma tulevikku väljaspool Eestit
ega tahagi seetõttu kohalikku keelt selgeks saada.
Uuringus toodud soovitused:
* Võiks kaaluda geograafia kohustusliku eesti keeles õpetamise ajutist katkestamist, sest kõik uuritavad rühmad tõid välja probleemid geograafiaga ning 44% ankeedile vastanud õpilastest ütles, et nende arusaamine geograafiast on halb või pigem halb.
* Kuna gümnaasiumitasemel on üleminek teiskeelsele õppele õpilaste jaoks järsk ja keeruline, võiks põhikoolis arendada eestikeelset aineõpet ja laiendada keelekümblusprogrammi.
* Luua toetav õpikeskkond. Suurendada võiks infotehnoloogia kasutamise võimalusi, sest probleemiks on sageli õpetajate koolitus või koostöö haridustehnoloogiga.