Psühhiaater-seksuoloog: pedofiilne pornograafia võib anda ideid hälbeliseks käitumiseks
Pedofiiliale viitava pornograafilise sisu põhjal ei ole võimalik anda hinnangut sisu autori hälbelisusele kaldumise kohta. Küll aga nihutab selline sisu lubatavuse piire ja anda ideid hälbeliseks käitumiseks, leiab psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul.
Möödunud kuul algatas Eesti politsei uurimise teksti kohta, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Lähiajal peaks oma hinnangu teksti kunstiliste eesmärkide kohta andma vastav ekspertkomisjon. ERR Novaator uuris aga teemat psühhiaater-seksuoloogi ja kriminoloogiaprofessori vaatevinklist.
Küsimusele, kas taolise sisu loomine võib viidata autori seksuaalsele hälbele, vastas psühhiaater ja seksuoloog Imre Rammul: "Tegemist võib olla avantürismiga, tegemist võib olla pedofiiliaga, aga kauge maa tagant ei oska ka kõige parem spetsialist diagnoosi panna." Seega iga juhtumi puhul saab otsuse langetada üksnes inimest analüüsides – teksti alusel pole võimalik kellelegi diagnoosi panna.
Kollektsioneerimisharrastus
Pedofiilse alatooniga pornograafilise sisu puhul on avalikkuses räägitud rohkem ehk fotodest ja videotest, kirjutistest ehk vähem. Kõiksugune taoline sisu aga on Rammuli sõnul koht, mis võimaldab maandada oma hälbelist seksuaalsuundumust. "Väita, et see võiks saada pedofiilia stardipauguks mõne isiku jaoks, see kõlaks ehk liiga dramaatiliselt. Küll aga nihutab see mingisuguseid lubatavuse piire ning inimene, kelle IQ oluliselt kehatemperatuurist ei erine, võib sellest ka innustust saada," ütles Rammul. Pedofiilse tooniga pornograafiline sisu võib seega anda ideid hälbeliseks käitumiseks.
Lisaks laste seksuaalsetele rünnakutele koguvad pedofiilid sageli lapspornot või jäädvustavad seda. Rammuli sõnul on juhtumeid, kus pedofiilil on tuhandetes ühikutes erinevat lapspornot, mille läbivaatamiseks jääks ka eluajast puudu. Tegu on Rammuli sõnul kollektsioneerimisharrastusega, mis oma loomult on sarnane mistahes teise kogumishobiga. Kui ühe kunstiinimese loomingus peaksid hakkama lapspornograafilise sisuga teosed korduma ja domineerima, oleks Rammuli sõnutsi kindlasti tarvilik spetsialisti poole pöörduda.
Pedofiilidega tegelevale psühhiaatrile ilmselt küllalt sagedasti esitatav küsimus on kas pedofiilia on haigus ja kas see on ravitav. Rammuli sõnul on tegu haigusega, mida pole võimalik välja ravida, kuid mida saab medikamentide ja psühhoteraapia all kontrolli all hoida. "See pole 100-protsendilise tõhususega, aga julgelt võib väita, et retsidiivsus väheneb kaks korda," ütles Rammul.
Kunstiline eesmärgitaotlus
Praegu päevakajaliseks muutunud Kaur Kenderi juhtumi puhul leiab Imre Rammul: „Isand Kenderit selle pärast vangitorni ei peaks suskama, aga eks kuluks sellise puhul lumelükkamist ja teema üle mõtlemist ära küll.“
Kenderi teosele peab lähiajal hinnangu andma kultuuriministeeriumi juures tegutsev ekspertkomisjon, mis analüüsib pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivaid teoseid. Sinna kuuluvad teatri-, kino- ja kunstnike liidu esindajad, aga ka lastekaitse ja laste õiguste esindajad, politsei, haridusministeeriumi ning võrdsuspoliitika eksperdid. Lisaks annavad teostele hinnanguid vastava valdkonna eksperdid, kes komisjoni ei kuulu. Kas sellesse komisjoni peaks kuuluma ka mõni seksuaalpsühhiaater? Imre Rammuli sõnul ei teeks see paha. "Eks ikka oleks nagu natuke laiemat visiooni vaja," nentis Rammul
Selle komisjoni tööst lähtub edasine õigusorganite tegevus. Teadaolevalt ei kuulu ekpertkomisjoni juriste. Miks?
Tartu ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter selgitas, et eksperdid annavad hinnangu sellele, kui palju oli detailide kirjeldamine õigustatud, et saavutada teose kunstilist eesmärki. Seega sõltub kõik kirjanduse- ja kunstiekspertidest, kes otsustavad teose kunstilise eesmärgitaotluse üle. "Igasugune selline põhjendamatu seksuaalse tegevuse kirjeldamine on selgelt pornograafia, aga kunstilise eesmärgi saavutamiseks on see teatud olukordades lubatud. Kas see kunstiline eesmärk vajab sellist teksti, on selgelt mitte juristide, vaid kirjandusteadlaste hinnata," selgitas Ginter.
Otsuse tegemist, kas konkreetse teksti puhul oli olemas õigustus kunstilise eesmärgi saavutamiseks, juristid Ginteri sõnade kohaselt enda peale kindlasti ei võta. Siiski on Ginteri sõnul olemas ka võimalus, et juristid peavad ekspertkomisjoni hindamist ebapiisavaks ja nii võib tulla ette ka kordusekspertiisi.
Kui komisjon leiab, et konkreetse teose puhul on kasutatud pornograafilist sisu põhjendamatult ehk pole olnud tarvilik kunstilise eesmärgi saavutamiseks, läheb uurimine edasi, näiteks tuvastatakse muuhulgas ka see, kes on teksti tegelik autor. Edasi läheb asi kohtusse.