Galerii: Eesti teadlased aitavad mõõta Euroopa vähemuskeelte elujõudu
Ligikaudu 22 miljoni kõnelejaskonnaga soome-ugri keeltel on emakeelena kõnelejaid praegu umbes 35–40 keelel või murdel. Sellest, kuidas vähemuskeelte seisundit hinnata, kirjutab Tartu ülikooli sotsiolingvistika vanemteadur ja Helsingi ülikooli eesti keele külalislektor Kristiina Praakli.
Eesti keel – 1 miljon kõnelejat, soome keel – 5,3 miljonit kõnelejat, ungari keel – 14 miljonit kõnelejat. Need on suurimad ning ainsad riigikeele staatuses olevad soome-ugri keeled. Samas keelkonnas on keeli, mida kõnelevad praegu veel sajad tuhanded inimesed – näiteks niidumari, ersa või udmurdi. Ent ka keeli, mille kõnelejaid võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel – vadja või Ume saami keel. On keeli, millel ei pruugigi enam emakeelena kõnelejaid olla – liivi keel.
Samal ajal on mitme keele puhul jõudsalt laienenud nende riigipiire ületav kasutusala. Seda kirjeldab ilmekalt näiteks eesti keelekeskkondade teke Lääne-Euroopa riikides. Ainuüksi Soomes elab juba üle 60 000 eesti keele kõneleja.
Rahvusvaheline ELDIA uuring, mida aitas läbi viia ka Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, analüüsis põhjalikult 13 soome-ugri keele seisundit Euroopa eri riikides.
Soome-ugri keelte, eeskätt väikekeelte hetkeolukord pole kiita. Mitmete keelte seisundit, seal hulgas karjala ja vepsa keel Venemaal, võib pidada ohustatuks. Olukord pole sugugi parem Põhjamaades kõneldavate keelte nagu kveeni (Norra), karjala (Soome) ning meä (Rootsi) puhul. Paremas olukorras on need keeled, millel on olemas toetus keelelise emamaa näol. Viimaste hulka kuuluvad näiteks eesti keel Soomes ja Saksamaal ning ungari Austrias ja Sloveenias. Niisuguste tulemusteni jõudsid seitse Euroopa ülikooli äsja lõppenud ELDIA uuringus.
Tulemused tõid välja riigist riiki korduvad probleemid:
• Vaatluse all olnud riikide (Soome, Norra, Rootsi, Venemaa, Sloveenia, Austria, Eesti) keelepoliitikas puudub ühtne ja selge suund ning toimiv seos igapäeva mitmekeelsusega või üldse mitmekeelsuse mõistmisega.
• Väikekeelte kõnelejate sünnipärane mitmekeelsus jääb paljudel juhtudel nähtamatuks või ei peeta seda suurkeelte (inglise, saksa, vene) oskusega samaväärseks.
• Kõikide uuritud keelte puhul on nendes keskkondades vajaka omakeelsetest teenustest ning meedia- ja kultuuritoodetest.
• Keelte toetamiseks puuduvad selge eesmärgiga haridusprogrammid.
• Kuigi mitmekeelsuse toetamine ning vähemuste õigus säilitada ning arendada oma emakeelt ja kultuuri on sisse kirjutatud riikide seadusandlusesse, on tegelikkuses nii üksikisiku kui ka ühiskondlikul tasandil mitmeid takistusi nende teostumiseks või vähemuskeelte asjatundlikuks toetamiseks.
Keele elujõud sõltub kõneleja suutlikkusest, võimalusest ja soovist keelt kasutada
ELDIA uuringusse valitud keelte hulgas leidub põliseid vähemuskeeli – karjala keel Soomes ja Venemaal, vepsa Venemaal, põhjasaami Norras, võru ja setu keel Eestis. Samuti uuriti ka keeli, mis on nendes keskkondades tekkinud riigipiiride muutmise tõttu – meä keel Rootsis, ungari Austrias ja Sloveenias – või rändeprotsesside tulemusel – eesti keel Soomes ja Saksamaal, rootsisoome Rootsis.
Eesti keele seisund võeti uuringus vaatluse alla Soomes ja Saksamaal, Eestis kõneldavatest soome-ugri keeltest uuriti võru ja setu keele olukorda. Kõiki uuringusse kaasatud keeli võib nendes keskkondades pidada rohkemal või vähemal määral ohustatud keelteks, mille kestlikkus ei pruugi vaatamata kõnelejate arvule ning keelelise emamaa olemasolule tagatud olla.
Selleks, et kirjeldada keelte olukorda erinevatest vaatenurkadest, kutsuti ELDIA uuringusse keele- ja õigusteadlased, statistikud, sotsioloogid ning meediauurijad.
Iga keelekeskkonna puhul võeti vaatluse alla:
• kõnelejate keeleoskus vähemus- ja riigikeeles ning võõrkeeltes;
• vähemuskeele kasutus ja keelevalikud eri suhtlussituatsioonides;
• kultuuri- ja meediatoodete tarbimine ja tootmine eri keeltes;
• kõnelejate hoiakud vähemuskeele ja teiste keelte suhtes;
• keelte põlvkondlik ülekanne;
• keelte rollid tööturul ning kõnelejate teadlikkus seadusandlusest ning keelekorralduse ja -hooldega seotud küsimustest.
Sotsiolingvistilise analüüsi kõrval viidi igas riigis samadel põhimõtetel läbi ka meedia- ning õiguslik analüüs.
Keele elujõulisus sõltub väga paljudest mõjuteguritest ning on otseses seoses inimtegevusega. Keeleteadus tunneb mitmeid keele elujõulisust kirjeldavaid teoreetilisi mudeleid. Oma analüüsimudel töötati välja ka ELDIA-s. Tolles mudelis (EuLaViBar) lähtutakse sellest, et keele elujõulisus nähtub kõneleja võimekuses ja tahtes keelt era- ja avalikus suhtluses kasutada, tema suutlikkuses keelt arendada ning põlvkondlikult üle kanda. Mudel tugineb François Grini ja Miquel Strubelli ideedele, mille olulisimateks märksõnadeks on kõnelejate suutlikkus, võimalused ja soov keelt kasutada ning keelekasutust toetavate „toodete“ – nagu ilukirjandus, meedia-, kultuuri- ja haridusvaldkond, seadusandlus – olemasolu.
ELDIA uuritavate keelekogukondade asukohad on kaardil tähistatud järgmiselt: Kv(N): Kainu (kveeni) keel Norras; NS (N): põhjasaami keel Norras; Me(S): meäkeel Rootsis; SF(S): rootsisoome; Ka(F): karjala keel Soomes; Ka(R): karjala keel Venemaal; Es(F): eesti keel Soomes; Ve(R): vepsa keel Venemaal; Võ(E): võru keel Eestis; Se(E): setu keel Eestis; Se(R): setu keel Venemaal; Es(G): eesti keel Saksamaal; Hu(A): ungari keel Austrias; Hu(S): ungari keel Sloveenias.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool