Isiksusepsühholoog rändest: häbimärgistamine Eestit edasi ei vii
Ühel või teisel põhjusel Eestist mujale elama-tööle asuvate inimeste pärast ei peaks sedavõrd palju muretsema ja neile seda ette heitma, leiab isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia professor Anu Realo. Lahkunute häbimärgistamise asemel aitaks riiki edasi suurem avatus eesti kultuuri hoolivalt suhtuvate sisserändajate suhtes.
Professor nentis, et kuigi etnilise enesemääratluse komponendid on universaalsed, tähtsustavad erinevatest rahvustest inimesed neid erineval määral. Kui näiteks eestlaste jaoks on väga tähtis eesti keel, siis teise rahva jaoks ei pruugi see olla sugugi esikohal. Etniliste rühmade vahel on paratamatult suured erinevused. ''Ja mitte ainult etniliste rühmade vahel, vaid ka ühe rahvarühma sees tajuvad inimesed erinevalt seda, mis neid just eeskätt selle rahva esindajaks teeb,'' märkis Realo Vikerraadio saates ''Uudis+''.
Näiteks peavad mõned eestlased vaatamata eesti keele suhtelisele olulisusele ja universaalsele väärtusele hoopis olulisemaks Eestimaad selle kõige erinevamas tähenduses.
Realo tõi ka välja, et uuringute kohaselt peavad eestlased korraga kahte rahvusesse kuulumist sisuliselt võimatuks missiooniks. Isegi kui sellel pole head teaduslikku alust. ''Nagu kakskeelsus, mida peeti küllalt pikka aega ja ehk ka senimaani justkui inimese vaimseid võimeid mittesoosivaks, vaid pigem takistuseks arenguteel, on kakskultuursus ja kahe etnilise identiteedi omamine tegelikult täiesti võimalik ja inimest rikastav,'' sõnas professor.
Isegi kui see pole alati kõige lihtsam ja võib tekitada teatud eluperioodidel identiteedikriisi. ''See on kindlasti teatud hetkedel keerulisem, kuid see ei lõhesta. Nende erinevate identiteetide kooseksisteerimine on täiesti võimalik ja inimest rikastav, mitte vaesustav,'' laiendas Realo.
Etnilise identiteedi väljakujunemisel on kõige esimene oluline roll perekonnal. ''Kui me mõtleme ka eestlaste peale, kes on ise Eestist lahkunud, kas seda siis 1944. aastal või nüüd taasiseseisvumise aegadel, siis ennekõike sõltub eestlaseks jäämine sellest, mida selles osas teevad lapsevanemad, kui oluliseks nad peavad eestluse püsima jäämist ja eestluse kestmist, kas räägitakse kodus eesti keeles, kas tähistatakse eesti pühasid, peetakse kinni eesti traditsioonidest,'' tõi psühholoog näite.
Hilisemas vanuses muutuvad üha olulisemaks sõbrad ja koolikeskkond. Kuid ka siis jääb alati võimalus, et erinevad identiteedid eksisteerivad kombineerituna kooskõlas ja ilmtingimata tuleb valida näiteks eestlaseks või hollandlaseks olemise vahel.
Laiemas plaanis näitavad uuringud, et päritolumaa traditsioone hoiavad esimese generatsiooni lahkujad suures aus, kuid mujal sündinute puhul on see paratamatult keerulisem. ''Mida aeg edasi, siis seda keerulisemaks see läheb. Kusagil kolmanda generatsiooni puhul nähakse sageli, et need inimesed on juba selle uue asukohamaaga suhteliselt hästi kohanenud,'' sõnas Realo. Äärmiselt oluline on jagatav kultuuriruum.
Professor rõhutas, et ühel või teisel põhjusel Eestist mujale elama-tööle asuvate inimeste pärast ei peaks sedavõrd palju muretsema ja neile seda ette heitma. ''Iga inimese lugu on erinev. Iga inimene, kes Eestist lahkub, arvab, et tema lugu on eriline ja sellisel viisil tuleks seda ka käsitleda. Häbimärgistamine, et tegu on mugavus- ja lodevuspagulastega, ei vii Eestit edasi,'' lisas Realo. Inimesed on ikka ühest kohast teise liikunud ja riigipiire kinni panna ei saa
Samas ''peaksime olema avatud nende inimeste suhtes, kes juba Eestis elavad ja üsna pikka aega elavad ning võiksime neid rohkem eestlastena näha. Samamoodi võiksime eestlastena tervitada neid inimesi, kes siia elama tulevad ning Eestimaast, eesti kultuurist, eesti keelest samavõrra hoolivad, kui meie seda teeme,'' mõtiskles psühholoog.
Realo märkis, et vaatamata eestlaste endi poolt korrata armastavale stereotüübile ei kuulu rahvus maailma kontekstis kõige introvertsemate ja kinnisemate inimrühmade sekka. Pigem on tegu sisse kultiveeritud kultuurinormidega. Küll on aga suhteliselt madal eestlaste avatuse määr. ''Võimalik, et see on osaliselt seotud ka sellega, miks meil on sedavõrd raske n-ö selliste postmaterialistlike väärtustega kaasa minna,'' mõtiskles professor.
Põhjuseks ei saa pidada vaid ajaloolist taaka. ''Võime arutleda ka selektiivse väljarände üle, sest on väga hästi teada seda, et välja rändavad pealesunnitult või vabatahtlikult inimesed, kes on oma loomult avatumad ja ekstravertsemad. Me võime lisaks rääkida pikale ajaloole lisaks veel ka eestlast mitte nii hilisest ajaloost ja süsteemi suletusest, nii et neid erinevaid põhjuseid leiab mitmeid,'' arutles Realo.
Tartu ülikooli isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professor Anu Realo pidas 30. märtsil ülikooli aulas inauguratsiooniloengu „Kes on õige eestlane?“.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa