Teadlane: Koolisüsteem on võti Eesti sotsiaalse läbikäimise suurendamiseks
Hiljuti avaldatud raamat käsitleb Euroopa pealinnades toimuvat sotsiaal-majanduslikku segregatsiooni ehk eraldatust. ERR Novaator palus uurimuse Ida-Euroopat ning Eestit puudutavast osast lähemalt rääkida Tartu ülikooli inimgeograafia vanemteaduril Kadri Leetmaal.
Raamatus “Socio-Economic segregation in European capital cities. East meets West” analüüsitakse võrdlevalt andmeid aastatest 2001 ja 2011. Kuidas kogusite andmeid?
Esialgu saime kokku ühe suurema teadusprojekti raames, mis TÜ geograafia osakonnas algas ja milles osales meie teadlaste kõrval koostööpartnereid teistestki ülikoolidest. Tegelikult on võrdlevateks uuringuteks andmeid väga raske leida, sest need ei ole kunagi päris sarnased. See oli aeg, kus paljudes riikides toimus 2010. aasta rahvaloendus ja andmed said ka teadlastele kättesaadavaks. See omakorda andis võimaluse vaadata, millised muutused toimusid Euroopa linnades segregatsioonis 21. sajandi esimesel kümnendil.
Linnade valiku juures oli üheks dimensiooniks nii ida-lääne kui ka lõuna-põhja esindatus. Teiseks dimensiooniks oli detailse info olemasolu väikeste ruumiüksuste või inimestele tunnetatavate naabruskondade kohta, just see osa, et kui palju on seal immigrantrahvastikku ja erineva sotsiaalse staatuse või jõukusega rahvastikku.
Möödunud kümnend oli Ida-Euroopale üsna suure tähtsusega, paljud riigid ühinesid EL-ga, tekkis kiire majanduskasv ja seejärel langus. Milliseid muutusi tõi see kaasa pealinnades?
Tegelikult on huvitav, et sellised ruumilised muutused võtavad natuke rohkem aega. Kõigi nende ja muude segregatsiooni või linnaruumi muutuste uuringute põhjal võib öelda, et 90-te algus oli šokiaeg, kui ühiskonnas ja majanduses toimusid suured muutused ja seetõttu valitses ka rändekäitumises Eestis ebakindlus.
Meie osakonna emeriitprofessor Ann Marksoo on öelnud, et see oli “oota ja vaata” aeg. 90-te lõpus hakkasid tulema julgus ja ka võimalused teha elukoha osas muutusi, milleks andis omakorda tõuke kümnendi keskel kasvama hakanud majandus. Laias laastus võib öelda, et siis hakkas vaikselt suurenema sotsiaalne kihistumine ja tasapisi hakati tegema ka eluruumi ja selle asukohta puudutavad otsuseid.
Kuigi suured ühiskonnamuutused jäid 90-tesse, siis ruumilised ja selgelt nähtavad muutused kohtade populaarsuse või ebapopulaarsuse osas said ilmsiks alles järgmisel kümnendil. Pea kogu Ida-Euroopas olenes palju sellest, kuidas ühes või teises riigis majandusel läks.
Mis selle uurimuse valguses iseloomustab Ida-Euroopat, kui võrrelda seda Lääne-Euroopaga?
Ida-Euroopale on iseloomulik “täiuslik turg”. Enamasti erastati kõik eluasemed ja võiks öelda, et see oli omamoodi eksperiment, et vaadata, mis siis täieliku turu tingimustes juhtub. Enamasti on mujal elamufondi omamisel ka riigi või linna osa oluline, aga meil on see marginaalne. Riigiti esineb veidi erisusi, näiteks Tšehhis hoiti tagastamise järel rente kauem madalal. Aga üldiselt näeme Ida-Euroopa riike Lääne-, Põhja- ja Ida-Euroopaga võrreldes seda, et mis toimub turul siis, kui valitseb täielik turg. Siin ongi huvitav näha, kuidas ühtedele inimestele annab see olukord rohkem ja teistele jälle vähem võimalusi.
Tallinna puhul on see erinevus ilmselt üsna selgesti märgatav?
Kasutasimegi oma raamatupeatüki pealkirjas terminit “turueksperiment”. Ida-Euroopa siseselt teeb Tallinna eriliseks see, et mujal pole sellist rahvusvähemuse gruppi või kahte paralleelset rahvastikku nagu Tallinnas. Venekeelne elanikkond moodustab siin pea poole linlastest. Sama lugu on Riias ja veidi ka Vilniuses. Meil pole ka 90-te algusest olnud veel olulist sisserännet, aga samas muudavad vene- ja eestikeelse elanikkonna valikute erisused meie konteksti muust Ida-Euroopast erinevaks.
Tallinna teeb eriliseks kahe paralleelse rahvastiku kooseksisteerimine. (Foto: Tatyana A. / Wikimedia Commons)
Kas sotsiaalne segunematus toob omakorda kaasa pingeid ja eeldusi konfliktideks?
Kas just kontliktideks... Põnev on see, et kui venekeelne elanikkond Eestisse saabus, siis tol ajal tahtsid kõik – nii eestlased, venelased kui ka ukrainlased moodsas elamurajoonis uut korteri saada. Proportsionaalselt sai venekeelne elanikkond rohkem eluasemeid, sest nad alles tulid siia ja neil oli vaja kortereid. Toona polnud Lasnamägi ebapopulaarne koht, sest väga palju teisi võimalusi ju polnud ja kui hindasid vaadata, siis pole ta ebapopulaarne praegugi.
Kui mõtleme Lääne- ja Põhja-Euroopa probleemsele elamuturule, siis peame enamasti silmas sotsiaalelamispinda ja sealset immigrantrahvastikku. Tasapisi muutub ka meil see, millised elukeskkonnad on populaarsemad ja millised vähempopulaarsed. Kuna turule tuleb uusi elukohavalikuid, siis hakkab toimuma selektsioon ja mõned inimesed saavad endale lubada seda, et lähevad elama oma majja või siis uude ja moodsamasse korterisse. Segregatsiooni mõjutab väga palju see, kes läheb ja kes jääb.
Meie kirjutatud peatükk raamatus vaatas Tallinna segregatsioonimustrite muutumist. Väga paljud teised venekeelse ja eestikeelse elanikkonna võrdluses tehtud uuringud näitavad, et venekeelne elanikkond püsib rohkem seal, kus nad on ning nad vahetavad elukohti vähem. Kui venekeelne elanikkond elukohta muudab, siis lähevad nad rohkem elama sinna, kus omakeelne rahvas juba ees elab. Olulisimaks põhjuseks on siin nõukogude ajal väljakujunenud etniline infrastruktuur ehk omakeelsed koolid, lasteaiad jne.
Kui jälgida venekeelse elanikkonna rännet või elukohavalikuid linnasiseselt ja üle-Eestiliselt, siis nemad liiguvad just nende võrgustike vahel. Võib isegi öelda, et nad liiguvad isegi rohkem venekeelsesse keskkonda ja seega eraldumine süveneb. See ei toimu nii kiiresti, et me peaks paanitsema. On loomulik, et inimesed tahavad elada oma keskkonnas, sest nii suure vähemuse jaoks, nagu meil on venekeelne elanikkond, on see mugav keskkond. Eesti koolis ei saa ju täna vene kirjakeelt selgeks, isegi kui see on sinu emakeel.
Teine tõik on see, et võib-olla venekeelne elanikkond ei tunne linnasiseselt nii hästi kõiki keskkondi. Üldiselt on teada, et kui inimene elab Õismäel või Lasnamäel ning tahab minna linna äärde, siis läheb ta oma lähisektorisse. See on ka loomulik, et liigutakse mööda neid kohti, mida tuntakse. Samuti on eesti inimestel seos maapiirkondadega ja venekeelsetel jällegi mõnevõrra rohkem linna ümbruse suvilapiirkondadega. See vana pärand struktureerib seda, kuhu minnakse: mida oled saanud näiteks päranduseks või kus on sugulased-tuttavad ees juba elamas. Kolmas asjaolu on see, et vene elanikkond töötas valdavalt tööstussektoris, mis kannatas majanduse ümberkorraldamise ajal kõige rohkem. Loomulikult jätab kehvem majanduslik toimetulek jälje, et kuhu inimene üldse saab minna ja millised on tema valikud rahalises plaanis.
Selle raamatu puhul oli põnev vaadata, kus suurenevad vene ja kus eesti elanikkonna proportsioonid. Vaatasime omakorda eesti-vene segregatsiooni ametirühmade lõikes ja siin oli hästi suur hüüumärk. Näiteks eesti juhid-tippspetsialistid elavad sama sotsiaalse staatusega vene päritolu töötajatest linnaruumi mõttes üksteisest kaugemal, kui vene tippspetsialistid ja juhid oma lihttöölistest. See näitabki, et tegu pole vaid sotsiaal-majandusliku valikuga, palju sõltub ka sellest, kuhu nad algselt elama läksid ja kuidas nad mööda oma võrgustikku nüüd elukohti valivad.
Need grupid kaugenevad üksteisest, küll aeglaselt, aga selline on hetkel areng. Tegelikult poleks see probleem, kui mõelda, et see põhineb vähemalt osaliselt inimeste eelistustel. Nii suure paralleelrahvastiku puhul on see murekoht siis, kui teine rahvus- või identiteedirühm elab kohas, mis pole nii populaarne ja millel on küljes elamiskõlbmatust väljendav silt. Probleem on ka siis, kui see muutub sotsiaal-majanduslikuks küsimuseks ehk kui etniline eraldumine kattub sellega, et ühel kohal või linnaosal läheb paremini ja teisel mitte ning seal elavad inimesed ise seda ilmajäetust tunnetavad.
Ma ei oska Tallinna linnapoliitikat väga arvustada, aga siiski tekib küsimus, kui palju näiteks panustada paneelelamupiirkondadesse? Kas ikka minna kaasa meedia suhtumisega, et need ongi lootusetud kohad ja sinna pole “normaalsel” inimesel mõtet minna? Nii võimendub veelgi rohkem see, mida seal tegelikult ei ole.
Kui saaks teadlikult panustada paneelelamupiirkondade avalikku ruumi, siis nooremad ja oma eluasemekarjääri alustavad inimesed alustaksid heameelega sealt. Seda “head lugu” kortermajapiirkondade kohta tuleb veidi ka teadlikult luua, seda nii maine mõttes, aga ka tegelikkuses investeeringute mõttes, näiteks et oleks kohta, kuhu turvaliselt jätta jalgratas või lapsevanker jne. Konflikte pole mõtet võimendada ja vältima peaks seda, et üks rahvusrühm elab teisest oluliselt halvemates tingimustes.
Praegu hoiatatakse, et miljonid pagulased on Euroopasse teel. Kas pealinnade uurimus annab tuleviku osas ka mingeid õppetunde?
Tulin hiljuti Budapestist konverentsilt ja vaatasin olukorda ka kohapeal. See näitas, et Euroopa on muutunud ja tegi selle selgeks paremini, kui ajalehest lugedes. Praegu pole me otseselt suurte sisserändevoogude tee peal. Ma ei oska öelda, kuidas Ungari, Tšehhi ja teised riigid selle lahendavad ning mis edasi saab. Kui aga suur rändelaviin praegu Euroopasse tuleb, siis kuidagi muutume ka meie, sest Euroopa on ju lahti ja Euroopa siseselt toimub vaba liikumine.
Samas tulevad kodumaalt ära ikkagi aktiivsemad inimesed, sest väljarändamine ise on juba paras ettevõtmine. Meediast näeme, et paljud neist räägivad inglise või saksa keelt ja kui nad ikkagi Euroopasse jäävad, siis saame ka meie sellest osa. Praegu pole me veel nii jõukas riik ja otsene sihtkoht, aga lävimist mitmekesistuva Euroopaga ju ikka on.
Küsimus on selles, kuhu sisserändajad elama panna? Muude Euroopa riikide kogemus näitab, et kui mujalt tulnud elavad põhirahvusest eraldi ja veel linna kõige kehvemates piirkondades, siis see võibki tekitada viha, ängi ja ilmajäetuse tunnet. Seda võiks vältida, eriti kui meie vastuvõetavad numbrid on nii väikesed, et suudame praegu iga isikuga tegeleda ja tema ühiskonnaga sidumise personaalselt läbi mõelda.
Eraldatus, ilmajäetus ja kehvemates piirkondades elamine on Euroopa linnades märgatav juba aastakümneid ja seda teed kindlasti ei pea minema. Ma ei tea, kuidas Saksamaa ja teised suurriigid sellega hakkama saavad, sest sinna siirduvatel põgenikel on juba oma võrgustikud ees, meil siin veel ei ole. Ma arvan, et lähiajal ei juhtu meil midagi suurt ja erilist.
Kui võtta kokku uurimuse Tallinna osa, siis milliseid samme võiksid linnajuhid kaaluda?
Mainisin eelnevalt, et mõnedes piirkondades on vene elanikkonda rohkem ja neid kohti peaks ka linnaplaneeringute ja investeeringute mõttes aitama. Just selleks, et nad poleks unustatud kandid, mida paneelmajade piirkonnad on ju viimased paar aastakümmet olnud. Viimasel ajal on neile küll rohkem tähelepanu pööratud.
Viimasel ajal näib mulle, et integratsiooni käsitlemine on muutumas ka Eestis. Eestlaste ja venelaste vahel olev ühiskondlik distants on ju kahepoolne. Tuleks mõista, et kõik meie lapsed on siin sündinud ja kuna tegu on juba kolmanda või neljanda põlvkonnaga, siis peaks okupantide nimistu olema ammu suletud.
Siin on vaja eesti inimesega natuke tööd teha. Meie topelt haridussüsteem, eraldi koolid ja lasteaiad eesti- ja venekeelsele rahvastikule on üks peamisi põhjuseid, miks etniline segregatsioon kestab. Samas on muutusi raske teha, sest koolisüsteemide ühendamine tekitaks kohe konflikti. Ometi tekivad peamised kontaktid ju kooliajal. Nii mõnigi eesti laps läbib täna kooli nõnda, et ei õpigi vene keelt ja jääb seetõttu ilma ka kontaktidest. Samuti on võimalik vene kool lõpetada selliselt, et tööturul integreerumiseks vajalikul tasemel eesti keelt ei osata. Arvan, et koolisüsteemi kaudu on võimalik soodustada kahe keelegrupi omavahelist suhtlemist kõige kiiremini ja tõhusamalt.