Teadus tagasivaates | Emeriitdotsent Reet Kasik: eesti keele säilimist ohustab kõnelejate vähenemine
Nõukogude ajal oli eesti keel ülikoolis oluliselt populaarsem eriala kui praegu. Eesti filoloogia olulisuse ja olukorra üle toonases ja praeguses Eestis mõtiskles Tartu ülikooli emeriitdotsent Reet Kasik.
Reet Kasik lõpetas Tartu ülikooli filoloogi ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana 1969. aastal. Viie aasta eest nimetati ta TÜ emeriitdotsendiks. Sümpaatiat humanitaarteaduste vastu tundis ta juba põhikooli ajal, kuid alles ülikoolis tuli konkreetsemalt huvi keeleteaduse vastu. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad sõnamoodustus, tekstianalüüs ja ajakirjanduskeel.
Rääkides oma ülikooliõpingutest Nõukogude Liidus, toob Kasik välja tugeva reglementeerituse ja korra. Samas tunnistab ta, et omal ajal oli see eriala võrdlemisi populaarne. Seda suuresti sellepärast, et emakeele õppimine ja hoidmine oli tol ajal äärmiselt oluline.
Oma haridusteel nimetab ta olulisteks mõjutajateks õppejõude ja mainib, et erialakirjanduse nappuse tõttu tuli enamik teadmistest ja infost just nendelt. “Ma olen oma ülikooliaegse haridusega rahul. Väga häid õppejõude oli. Väga häid!” See näitab, et ajal, kui infovoog oli piiratud, mängisid olulist rolli hariduse andmisel just õppejõud ja nende töö.
Tulles tänase eesti keele eriala juurde Tartu ülikoolis, on muutunud palju. Kuna üliõpilaste erialavaliku võimalused on suurenenud, siis arusaadavalt on ka selle eesti keele eriala populaarsus veidi vähenenud.
Hariduse kvaliteedist rääkides rõhutab Kasik üliõpilase iseseisvust ja tahtmist õppida. Praegust õppekava ja süsteemi arvestades võib saada vägagi põhjaliku hariduse, kuid kahjuks on võimalik ka kõvasti pingutamata “liuelda” läbi õpingute.
Oluline on ka “omavastutus” ja seda peab Kasik positiivseks. Ülikooli minnes peab Kasiku hinnangul lõppema see, et keegi teine langetab üliõpilase eest otsused ja näitab näpuga ette, mida ja kuidas teha.
Massiülikooli positiivse joonena toob ta välja selle, et paljud saavad hariduse. Miinuseks on paraku see, et õppejõududel pole piisavalt aega tegeleda kõige andekamatega.
Sellele probleemile võib olla palju lahendusi. Üks nendest võiks olla vastuvõetavate üliõpilaste arvu langetamine, kuid seda nimetab Kasik liiga kalliks. Teise võimalusena toob ta välja õppekavade arvu vähendamise. “Minu arvates on see vahest tee, mille peale peaks mõtlema, et kitsalt spetsialiseeritud õppekavu oleks vähem.” Arvestades meie rahvaarvu, ei jätku meid Kasiku sõnul kõikide ülikoolide, õppekavade ja erialade jaoks, mida meile Eestis pakutakse.
Reet Kasik lektori- ja professoriaegadest Soomes
Tartu ülikooli emeriitdotsent Reet Kasik on oma teenistuskäigu jooksul olnud eesti keele lektor nii Oulu (1974-1976) kui Turu ülikoolis (1988-1992) ning eesti keele külalisprofessor Helsingi ülikoolis (1995-1999, 2007-2009).
Meenutades oma esimest käiku naaberriiki, nendib ta, et initsiatiiv ei tulnud temalt endalt, vaid kandidatuuri esitas ülikool. “Esimene kord oli ikka väga suur tahtmine, kuid ega ma uskunud, et sinna pääsen, sest nõukogude ajal oli turismireisilegi välismaale raske saada, rääkimata sellest, et sinna tööle pääseda.” See käik oli Kasiku sõnul tema jaoks äärmiselt oluline: “See muutis mind tohutult palju selle kahe aasta jooksul, mil ma sain elada vaba inimesena vabal maal.”
Sellele järgnes aeg, kus kord välismaal tööl käinud inimesi sinna enam lasta ei tahetud. Seega tuli mõnda aega olla kodumaal. Järgmine võimalus minna külalislektoriks avanes alles pärast 1985. aastal alanud perestroikat. Kui 1988. aastal õnnestus Kasikul saada Turu ülikooli, kus ta veetis viis aastat.
Tagasi vaadates nimetab ta välismaal oldud aega ning sealt saadud teadmisi ja kogemusi väga positiivseks. Teistsuguse maailmapildi nägemine ning varem kättesaamatu materjali lugemine laiendasid silmaringi ja olid äärmiselt harivad.
Vaatamata sellele, et võõrsil käimine ja õpetamine lisasid ohtralt teadmisi ja kogemusi Kasiku pagasisse, ei tekkinud kordagi mõtet jäädavalt välismaale elama jääda. “Isegi päris nõukogude ajal Oulus tundus ikkagi, et kodu on kuskil ja koju peab tulema.”
Kuigi ta taasiseseisvumise ajal kodumaal ei viibinud, oli patriotismitunne ikkagi piisavalt tugev, et teda siia tagasi tuua. “Ma teadsin raudselt ja kindlalt, et see on lähetus ja ma tahan ja lähen tagasi koju. Inimese asi on elada oma kodus. Kui ta on elanud ka mujal kui kodus, siis see vahe saab väga selgeks.”
Keel, grammatika ja sõnavara ning keele muutumine ja säilimine
Reet Kasik osaleb koos mitme teise eesti keele spetsialistidega projektis, mille eesmärk on koostada “Eesti keele akadeemiline grammatika”.
Selle järgi tekkis vajadus, sest viimasest samalaadse teose ilmumisest on möödas 20 aastat ning keel on teinud läbi suuri muudatusi. Seega oli õige aeg, et alustada mahukat ja mitmeaastast projekti uue grammatikaraamatu koostamiseks. Kasik leiab, et paarkümmend aastat ongi just paras aeg, mille jooksul grammatika, keelenormid ja keeleteooriad on veel aktuaalsed ja püsivad ning pärast mida tuleks hakata neid uuesti kirja panema.
Rääkides keele reeglistamisest ja keelekorraldusest, on Kasik seisukohal, et need on sarnased üldiste ühiselu reeglitega.
“Mingid asjad on kokku lepitud, sest need kuuluvad kuidagi haritud ja korraliku ühiskonna juurde.”
Sinna juurde võib siis lugeda ka korrastatud ja reeglistatud keele, mida inimesed kasutavad üksteisega suhtlemiseks ja oma mõtete edasiandmiseks. Selle teema juures püstitab ta küsimuse: “Kas meil on reeglistatud kirjakeel või meil ei ole seda vaja?” Ta leiab, et kõik inimesed ja ei pruugi seda vallata, kuid arenenud ühiskonnas peab ta olemas olema igal juhul. Kasik kiidab keelekorraldajaid ja nende organiseeritust.
“[Eesti keel] on hooldatud ja korraldatud hästi, ta on hästi uuritud. Eesti keele uurijad ja eesti keele uurimistase ei ole kunagi olnud nii kõrge kui praegu.” Kõne- ja kirjakeele segunemises Kasik keele elueale ohtu ei näe. “Sellepärast, et keelevariandid segunevad, ei hakka keel mingil juhul välja surema.” Keeled arenevad ja muutuvad pidevalt ja see, et nad rikastuvad teatud muutuste tagajärjel, neid veel ei ohusta. Hoopis suurema ohuna näeb ta teatud valdkondade üleminekut teisele keelele ning inimeste väljarännet.
“Ma näen ohtu eesti keelele ainult selles, kui eesti keele kõnelejaskond väheneb ükskõik, kas välja rännates või teisele keelele üle minnes.”
Enda eluajal veel Kasik eesti keelel väljasuremist ei karda, kuid sellest kaugemale ta ennustada ei suuda.
Toimetaja: Marju Himma