Statistika: Reaalpalga kasv jätkub, kuid suhtelises vaesuses elab viiendik Eesti elanikest
Viimased paar aastat on reaalpalk kasvanud. See väljendab küll elanikkonna ostujõu kasvu, kuid samal ajal elab Eestis enam kui viiendik inimestest suhtelises vaesuses ning see hulk jätkab aastast-aastasse kasvu.
Reaalpalk väljendab osaliselt inimeste ostujõudu. Palgakasvu ja hindade kasvu tingimustes võib ette tulla olukord, kus palk küll tõuseb, kuid ka hinnad tõusevad, mistõttu inimeste ostujõud ei pruugi kasvada või sootuks kahaneb. Reaalpalga puhul on aga palgakasvust maha arvestatud hindade kasv ning see väljendab reaalsemalt inimeste tegelikku sissetulekute kasvu.
„Tõsi, see muutus on olnud pigem mõõdukas, sellist väga kiiret kasvu ei ole olnud,“ märkis statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell saates „Uudis+“. Kõrgeimad palgad on jätkuvalt finantssektoris, side- ja infotehnoloogias, elektrienergia tootmises. Madalaimad aga toitlustuses ja majutuses ning teenindussektoris. Palgavahed on seal suisa kolmekordsed.
Eesti keskmine brutopalk jõudis statistikaameti andmete kohaselt 1005 euroni.
Paraku elab aga suhtelises vaesuses üle viiendiku inimestest. Tööjõu hulk väheneb ning mitmel pool on käes tööjõu puudus. See tähendab, et palku võiks tõsta, kuid miks siis ikkagi elab enam kui 20 protsenti inimestest suhtelises vaesuses?
Suhtelise vaesuse määr leibkonna tüübi järgi. Allikas: Siim Kruselli ettekanne „Eesti statistika aastaraamatu 2015“ esitlusel.
Sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate laste osatähtsus on aastatel 2012–2014 oluliselt vähenenud, kuigi lahendust vajab ka paari protsendi laste säärases olukorras olek. Sügava materiaalse ilmajäetuse määr näitab nende osatähtsust rahvastikus, kes ei saa endale lubada
vähemalt nelja komponenti järgmistest:
1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine;
2) kodu piisavalt soojana hoidmine;
3) ettenägematud kulutused;
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine;
5) nädalane puhkus kodust eemal;
6) auto;
7) pesumasin;
8) värviteler;
9) telefon.
Lastega leibkondadest elasid 2014. aastal sügavas materiaalses ilmajäetuses suurema tõenäosusega üksikvanemaga ja lasterikkad pered. Alla 18-aastastest elas 2014. aastal sügava materiaalse ilmajäetusega leibkondades 5,7%.
Kui esmapilgul vaadata, tundub, et töötus väheneb, hõive kasvab, palgad kasvavad, aga vaeste arv ka kasvab – midagi on nagu valesti. „Valesti pole aga midagi,“ ütleb Krusell. Krusell soovitab vaadata, mida see üldine näitaja, nagu suhteline vaesus, mõõdab. „Ta mõõdab pigem kihistumist. Kui võrdleme oma vahel peresid, kus on erinev arv lapsi. Kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanematega pered, siis paljulapselised ja kõige väiksema vaesusriskiga on näiteks kahe lapsega peredel.“
Inimeste toimetulekust rääkides on Kruselli sõnul mõistlikum vaadata hoopis teisi näitajaid. Näiteks seda, kui palju on vähenenud toimetulekuraskustega perede arv ning toimetulekutoetusi saavate perede arv. Samuti tasub tema hinnangul vaadata inimeste subjektiivset hinnangut toimetulekule, mis on samuti paranenud.
„Kui siia kõrvale tuua näiteks kõige sügavama majanduskriisi aeg, siis suhtelises vaesuses elavate inimeste arv vähenes.“
Sinna juurde lisas Krusell, et omaette küsimus on muidugi selles, kui hästi on võimalik makstava palga eest ära elada. Palgavaesus on üks peamine väljarände põhjusi, märkis ta. „Inimestel on täiesti õigustatud soov saada paremat sissetulekut.“
Toimetaja: Marju Himma