TTÜ geoloogid uurisid ristirüütlite tuleku mõju siinsele põlluharimisele
Järgnevas loos on peategelasteks õietolm ja ristirüütlid, täpsemalt see, mida lugesid Tallinna tehnikaülikooli geoloogid välja õietolmu analüüsist ristirüütlite mõju kohta Baltikumi alade looduskeskkonnale.
Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur Atko Heinsalu ja üldise maateaduse professor Siim Veski, koos juhendatava doktorandi Normunds Stivrinsiga on oma paleoökoloogia teadmisi rakendanud sedapuhku hoopis teemaga, mis muidu kuuluks arheoloogia valda. Nimelt on nad oma uurimisrühmaga analüüsinud keskaegse Liivimaa aladele jäänud järvede setteid, et teada saada, kas Liivi ordu tuleks siinsetele aladele mõjutas ka siinset põlluharimist või looduskeskkonda laiemalt.
Tänavu kevadel avaldasid Heinsalu ja Veski koos Läti ja Eesti kolleegidega artikli Āraiši järve asulakoha kohta (vt. ka kaarti artikli lõpus). Möödunud sajandi 1960. ja '70.aastatel tehtud arheoloogilised uuringud on andnud teadmise, et hilisel rauaajal ehitasid inimesed, peamiselt latgali hõimud, elamud otse järvel asuvatele ujuvsaartele. Küllap oli sel mõni kaitseotstarbeline eesmärk. Kuid kas ja mida kasvatasid need inimesed toiduks?
Aerofoto Āraiši järve lääneosast koos kindlustatud ujuvsaare rekonstruktsiooniga. Foto: Aigars Briune
Siinkohal tulidki appi TTÜ geoloogid, kes analüüsisid järvesetteid, täpsemalt neis sisalduvat õietolmu, et saada aimu, millised taimed on erinevatel aegadel järveümbruses kasvanud. 2000 aastat setteid viitavad, et vanemal rauaajal (1–400 aastat pKr) oli järve ümbrus kaetud metsaga ning teraviljakasvatusest jälgi leida ei olnud.
Keskmisel rauaajal (400–800 aastat pKr) annab aga suurenenud lepa- ning metsikute kõrreliste õietolmu hulk tunnistust metsaraadamisest. Seega võib oletada, et järvel elanud hõimud harisid jõudumööda üha enam maad ning jätkasid seda ka nooremal ja hilisrauaajal (800-1050/1250 aastat pKr).
Āraiši järvel elanud hõimude toidulauale jõudis teraviljadest ohtralt rukist, veidi vähem nisu ja otra. Ilmselt ei puudunud ka õlu, kuivõrd õietolmuanalüüsis on näha humala jälgi. Sellest perioodist pärinevate karjamaadega seotud taimede õietolm annab aimu, et sealsed elanikud võisid pidada ka kariloomi.
Sellesse aega jääb ka ristisõdade ajajärk (1198-1291 pKr, Läänemere idakaldal jätkusid kuni 1561. aastani), millele järgnesid olulised kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Siinne hõimkondlik ühiskonnakord ja halduslik jaotus asendus Saksa ja Liivi ordude ning Piiskopiriigi aladega.
Kui ühiskonnas tõi ristiusu saabumine kaasa suuri muutusi, siis looduskeskkonnas pole selle jälgi otseselt märgata, nendivad Heinsalu ja Veski. Uurides teist Läti veekogu, Valmiera lähedal asuvat Trikāta järve, leidsid teadlased, et sealgi on inimasustuse ja põlluharimise jälgi juba 500. aastast eKr, kuid maastik oli sellest hoolimata peamiselt metsaga kaetud.
Johann Christoph Brotze joonistus aastast 1800. Vaade Trikāta järvele lääneküljest. Allikas: Wikimedia Commons.
12. sajand tõi ristisõjad ning õietolmuanalüüs näitab, et looduskeskkond muutus õige pisut vaheldusrikkamaks, andes tunnistust karjamaadest, aasadest ja põllumaast, kuid seda oluliselt väiksemal määral kui näiteks Preisimaal või Kirde-Poolas, kus ristisõdadele järgnenud koloniseerimine tähendas ühtlasi metsamassiivide asemele põllumaade rajamist. „Ristirüütlid vallutasid ala, ehitasid oma kindlused ning tuli ka kolonisatsioon. Rahvaarv kordades tõusis ning uued maaharimistehnoloogiad jõudsid sinna,“ selgitab Siim Veski.
Teises artiklis, mis suvel ilmus ajakirjas The Holocene, nendivad autorid, et Trikāta järv on mõnes mõttes ebatüüpiline, sest seal on märgata looduskeskkonnas muutusi pärast ristisõdu. Samas muudes paikades on märgata väiksemahulist inimmõju alles 14. sajandil ja hiljem. Selles artiklis jõuavad teadlased järeldusele, et koloniseerimine ja sõjad tõid Baltikumis kaasa küll poliitilised muutused, kuid mitte märgatavaid muutusi põlluharimises.
Professor Siim Veski selgitab, et kui lõunapool Euroopas kaasnesid poliitiliste muutustega ka muutused põlluharimises, siis Liivimaa aladel see millegi pärast nii ei olnud.
„Loomulikult muutsid nad poliitilist kultuuri – vallutasid maa, kristianiseerisid, jagasid maa omavahel ära ja hakkasid seda valitsema. Kas looduskeskkonnas ka midagi muutus?“ küsis Veski lähtuvalt Briti kolleegide huvist just sellele uurimisküsimusele vastus saada.
25 aasta jooksul, mis Siim Veski ja Atko Heinsalu oma uurimusi teinud on, ei olnud nad täheldanud, et just ristirüütlite tulekuga oleks looduskeskkonnas märgata olulisi muudatusi. „Pronksiaja, rauaaja või viikingiaja muutus või keskaegne mõisamaksimum – nende mõju on palju lihtsam märgata. Ristirüütlite osas olime me skeptilised.“ Siis aga torkaski silma erandlikuna Trikāta järvest kogutud teave. Trikāta puhul on teada, et sinna rajasid ristirüütlid linnuse ja asusid seal toimetama, muu hulgas ka senisest enam vilja kasvatama.
Ja seal tõepoolest on märgata ristirüütlite mõju. „Kui aga vaadata Baltikumi tervikuna, siis ristirüütlite tulekuga muutus ainult võim, maastiku struktuur aga ei muutunud,“ sedastab Siim Veski.
Seega on nüüd siis paleoökoloogia andnud vastuse ristirüütlite mõjust siinsele looduskeskkonnale ning see on ilmumas peatükina projekti käsitlevas raamatus Selles artiklis on ühtekokku analüüsitud kaheksa Batikumi järve, teiste hulgas Maardu, Raigastvere, Rõuge Tõugjärve ja Lasva järve setteid.
Mida kavatsevad Siim Veski ja Atko Heinsalu järgmiseks uurima asuda?
Atko Heinsalu märgib, et edasi suunatakse pilgud DNA analüüsi poole. Soov on teada saada, kust jõudis Eestisse nisu, esimene teravili, mida siinsetel aladel kasvatama hakati. Kas see jõudis siia inimestega otse Egiptuse ja Süüria aladelt või on see ajapikku liikunud ja segunenud teiste nisusortidega, neile küsimustele võiksid Heinsalu ja Veski uuringud edaspidi vastuse anda.
Artiklis käsitletud asulakohtade ning Liivimaa ja Eestimaa hertsogkonna kaart.