Analüüs: koalitsioonileppe välispoliitika peatüki üllatavamad kohad
Koalitsioonileppe välis- ja Euroopa Liidu poliitika peatükki on kirja saanud asju, mis on üsna sarnased varasematele koalitsioonidele, näiteks Euroopa Liidu poliitikate põhisuundade jätkuv toetamine. Samas on aga esile toodud ka üllatavaid teemasid, mis varem on jäänud vaid juttude tasandile, märgib Tallinna ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Catlyn Kirna oma analüüsis.
Enesestmõistetavate teemade hulgas on näiteks ära märgitud jätkuv aktiivne poliitika, mis kinnitab suhteid Euroopa Liidu ja USA-ga, lisaks on rõhutatud, et Eesti on Euroopa Liidus, NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides tegus ja koostöömeelne liikmesriik.
Üllatavam on Kirna hinnangul aga see, et kirja on saanud teemad, mis seni on eksisteerinud vaid juttude tasandi. Ta toob näiteks idapartnerluse, Läänemere riikide koostöö ja varasemast selgemad eesmärgid Euroopa Liidu suhtes.
Huvid Arktika Nõukogus
“Huvitav asi, mida ei oleks oodanud, on näiteks vaatlejastaatus Arktika Nõukogus – see on väga oluline,” märgib Kirna. Arktika Nõukogu on kliima- ja keskkonnaküsimustele, mereohutusele ja merereostuse vältimisele ning põhjarahvastele orienteeritud organisatsioon.
Endine välisminister Urmas Paet rääkis Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse taotlemisest juba 2013. aasta kevadel, seejärel aasta hiljem Arktika-teemal peetud seminaris esinedes ning rõhutas seda veel kord tänavu jaanuaris oma ajaveebis.
Kirna toob aga esile, et Arktika Nõukogu peetakse n-ö tulevikumuusikaks, mis on oluline eeskätt majanduslikult. “Kui Arktikas jätkuvalt sulab, muutub see ala seal laevatatavaks, mis tähendab, et laevad, mis praegu käivad India ookeani kaudu, hakkaks käima ülevalt, sest see on palju lühem tee. See on ka põhjus, miks need ümberkaudsed riigid seal nii aktiivsed on,” selgitas Kirna.
Kui meri muutub Arktikas laevatatavaks, saab see, kelle huvid on kõige enam esindatud, kõige rohkem majanduslikku kasu. Koalitsioonilepingus on Arktika Nõukoguga liitumise põhjendusena välja toodud koostöö avardamine Põhjamaadega ning teadlastele täiendavate uurimisvõimaluste pakkumise, kuid Kirna hinnangul on siiski varjatud eesmärk “olla kohal, kui rahajagamiseks läheb”.
Olulisena tõstab Kirna esile ka Läänemere strateegia äramärkimise, mis varem on olnud arutluse all ehk Diplomaatia veergudel, kuid pole nii otseselt aktiivpoliitikasse jõudnud. “See ei tähenda muidugi veel, et ta praegugi jõuab, kuid on vahelduseks vähemalt kirja saanud.”
Idapartnerluse osas on Eesti seisukoht olnud varemgi sarnane sellele, mis koalitsioonileppes kirjas. “Idapartnerluse osas ootaks pigem, et kui nüüd hakatakse midagi tõesti tegema, siis kuidas see välja näeb,” kommenteerib Kirna.
Erineva tasandi teemad segamini
Koalitsioonileppes on sees ka enesestmõistetavusi. Kirna märgib ära näiteks 2018. aastal Euroopa Liidu eesistuja staatuse saamine, mis ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Arvestades, et eesistumine tuleb nagunii, tekib küsimus, kas see fakt on sedavõrd oluline, et saada üles tähendatud koalitsioonileppes.
“Kümne aasta eest oli eesistujamaaks olemine suur asi. Seda oodati ja võrreldi, kellel olid huvitavamad agendad ja kes suutis neid paremini ellu viia,” kirjeldas Kirna. Samas lisas ta, et viimastel aastatel pole see enam nii tähendusrikas teema ja eesistujamaa ei tee enam lisaks oma otsestele kohustustele eriti midagi. “Selles mõttes on teretulnud, et soovitakse midagi reaalselt ellu viia. Samas ma usun, et ka Lätil olid mingid plaanid – Läti on praegu eesistuja, teinud nad midagi pole.”
Kirna juhib tähelepanu asjaolule, et koalitsioonileppes on läbisegi mitme erineva tasandi teemad, mille hulgas on nii suuri strateegilisi eesmärke, kuid on ka igapäevase töötasandi teemasid, mille hulka kuulub ka eesistumine. Erinevate tasandite segunemist on märgata tegvikuna kogu koalitsioonileppes. “Paistab, et kirja on pandud järjest kõik, mis kellelegi pähe tuli.”
Välispoliitiliselt olulisena toob Kirna koalitsioonileppe välispoliitika peatükist välja ka ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme staatuse taotlemise aastaks 2020. Küsimusele, mis see Eestile annab, vastab Kirna: “Väga palju ja mitte midagi. Ühest küljest annab see nähtavust ja kogemust. Reaalselt pole ajutistel liikmetel väga palju võimalusi midagi ära teha.”
ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme staatuse taotlemine ei ole ka midagi väga üllatavat ega teostamatut, kuna Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi, mis on suhteliselt väike, ning liikmed vahetuvad seal rotatsiooni korras. Seega ühel hetkel tuleks see võimalus nagunii. Nüüd on lihtsalt pandud eesmärgiks aasta 2020.
Seisukoht Euroopa Liidu suhtes
Mis puudutab Euroopa Liidu üldiseid seisukohti ja poliitikaid, on Eesti seni toetanud Euroopa seisukohti. Selles osas ei erine ka praegune koalitsioonilepe. “Ühest küljest vaadates on see loomulik, Euroopa Liidu liikmed ju toetavadki. Teisest küljest võib see saada eristuspunktiks, kui nad ei toeta neid seisukohti.”
“Usaldus Euroopas peab rajanema ühtsetele demokraatlikele õigusprintsiipidele ja nelja põhivabaduse – kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikuise – reaalsele rakendamisele,” seisab koalitsioonileppes. Kuna järgmise paari aasta jooksul võib tekkida olukord, kus igal riigil võib tekkida vajadus võtta seisukoht, kas toetatakse EL-i põhivabadusi või mitte, siis on praegune koalitsioonileppesse kirja pandu ennetava loomuga.
Ennetava loomuga on Kirna sõnul ka piirivalveagentuuri tugevdamise toetamine, mis jällegi on kahe poolega münt. Ühelt poolt on Eesti kohustatud valvama osa Euroopa Liidu idapiirist. See on seni olnud üsna täitmata kohustus. Teiselt poolt võib see aga Kirna sõnul olla osaliselt seisukohavõtt väljastpoolt Euroopat tuleva immigratsiooni kohta ehk Eesti seisukoht Vahemere välispiiri ületavate sisserändajate suhtes.
Toimetaja: Marju Himma