Õpetaja: Budistlik väitlus arendab taipamisvõimet
“Budistliku väitluse puhul on oluline eelnevalt omaksvõetud vaadete ja kinnismõtete kõrvaleheitmine ning mõistmisvõime arendamine,” ütleb pea kaks aastakümmet Dharamsalas elanud tiibeti budistliku filosoofia ja väitluskunsti õpetaja geše Graham Woodhouse. Briti päritolu buda munk andis möödunud nädalal näitlikke väitlustunde ka Tartu ülikooli orientalistika seminari raames. ERR Novaator palus Woodhouse’l lähemalt rääkida meie jaoks uudsest, kuid selle kodumaal juba iidsest väitluskunstist.
Kas te kirjeldaksite palun veidi oma tausta? Kuidas teist sai budistlik munk?
Ma arvan, et olen uuriva loomuga inimene ja seepärast ei pakkunud meid ümbritsev Lääne kultuur alati vastuseid kõigile küsimustele, mis mul tekkisid. Tegu oli ilmselt mingit sorti rahulolematusega, mis ei pruukinud olla teadvustatud. Siis kohtusin Inglismaal kahe Tiibetist pärit väljaõppinud budistliku õpetajaga ja olin väga huvitatud sellest, mis neil öelda oli. Tiibetlased teatavasti on eksiili laiali pillutatud ja need kaks üsna tuntud munka olid jõudnud pagendusse Inglismaale. Nende keskust külastades oli mul võimalik õpetustest osa saada.
Nii ma asja vastu huvi tundma hakkasingi, võtsin lihtsalt õpetuse omaks, ilma, et oleksin pidanud palju ringi käima või võrdlema. Nende öeldu vastas paljudele mu küsimustele ja oli teatavat sorti täielik budismi vorm. Õpetuste kuulamisest ja nende mõtestamisest koosnev aeglane protsess tundus rahuldavat mu uudishimu. Lõpuks otsustasin end valdkonnas põhjalikumalt harida ning läksin Indiasse, et õppida lisaks tiibeti keelele ka kloostris traditsioonilise õppekava järgi. Läksin Dharamsalasse, kus on paguluses ka dalai-laama. Mul oli võimalus sealse kogukonnaga liituda ja nii ongi möödunud seitseteist aastat. Kusjuures Indias olen kokku olnud üheksateist aastat. See kõik on olnud väga tore. Mitte küll, et ma millestki aru oleksin saanud, kuid olen saanud osa hämmastavast tarkusest ja inimesed on teinud oma parima, et selgitada mulle seda ning juhatanud mind ka raamatuteni, kust tarkus üles leida.
Kui me räägime tiibeti budismile omasest väitlusviisist, siis kuidas erineb see läänelikust debatist?
Debatti on siin midagi sellist, kus kumbki pool esitab pika kõne ja selleks on omakorda erinevad formaadid. Umbes nagu parlamendis tõusevad inimesed püsti ja argumenteerivad ning püüavad teisi oma kõnega veenda. Tiibeti budismile toetuv väitlus ei ole päris sama stiili. Meie arutelud on midagi Platoni dialoogide sarnast, nii nagu väideldi keskajal akadeemilistes ülikoolides, näiteks Pariisis ja mujal. Budistlikus väitluses esitab väljakutsuja kiire küsimuse ja kaitsja vastab sellele, midagi sarnast Läänes hetkel eriti ei näe. Aga ühisosa on see, et ka meie väitusstiil järgib loogika reegleid ja on läbimõeldud juurdlus.
Selles esineb ka pühakirja kui autoriteedi aktsepteerimist, mis tähendab, et ei saa olla liiga isepäine lükates budistlikud pühakirjad sootuks kõrvale. Aga jällegi, see nõuab suurt vahetegemist selles, mida täpselt on budistlikud õpetused öelnud, sest õpetavad need ju erinevatele inimestele eri aegadel ka erinevaid vaatenurki. Need pole alati õpetanud kõrgeimat ja raskeimat seisukohta inimestele, kes pole olnud valmis omandama radikaalset ja lõplikku vaadet.
Isegi kui sa ütled, et nõustud sellega, mida Buddha on öelnud, võid leida endiselt eriarvamusi, mis on näiteks väljendatud budistlikes suutrates. Ent sa pead olema võimeline eristama neid, mis on loogiliselt kõige sidusamad, milles on vähim sisemisi vastuolusid. Väitlemises on ikkagi vaja omaenda loogikat, et kõigest aru saada. Pühakirja võib aktsepteerida autoriteedina, aga mitte päris kõike ei saa põhjendada - näiteks on selline keeruline teema nagu karma. Sul on selgelt nägemiseks vaja teemast teatud kõrgemat arusaamist. Siin pole tegu ainult puhta põhjendamisega ning inimese maailmapilti vermitud uskumustesüsteemi tugevdamisega, on palju viise, kuidas treenida meelt, et jõuda samm-sammult oma buddha-loomuseni. Küsimus on ka moraali treenimises. Kui sa käitud korralikult ja järgid sündsaid eetilisi juhtnööre, siis muutub ka su vaim rahulikumaks, su kese on vähem laialipillutatud ning meel selgineb.
Muidugi sisaldab see ka kaastunde ja lahkuse praktiseerimist ümbritsevate osas. Siingi on peidus moraalne külg, ei tohiks mitte ainult püüda vältida teistele kahju tegemist, vaid tuleks panustada ka nende heaolusse. Samuti on oluline tähelepanu harjutamine, sest meelele kontsentreerumine järgib väga otseselt vaimse arengu traditsiooni. Üleüldse, ühele kindlale punktile kontsentreerumine muudab su meele väga teravaks ja fookustatuks, ent Läänes midagi sellist juba ei õpetata. Nii et argumenteerimise kõrval on meie väitluses lisaks terve hulk tarkusi ja vaimseid tegevusi.
Kas tol hetkel, kus budistlikus väitluses väljakutsuja küsimust esitades käed plaksuga kokku lööb, peaks midagi pistmist olema taipamisega? Või peaks vastus olema kaitsjal juba valmis, ette mõeldud?
See sõltub küsimusest ja selle lihtsusest. Mõnikord on lihtsale küsimusele tõesti juba vastus olemas, kuid sa võid jõuda ka punkti, kus kellelgi tekib kahtlus. Muidugi võib kahtlus tekkida väljakutsujal, kuid ta ei pruugi seda tunnistada, sest enamasti peab just kaitsev pool oma seisukohta kindlustama. Näiteks võib keegi öelda, et kõik olemasolevad asjad ja nähtused on püsitu loomusega. Sa võid tutvustada näidet, kus miski on olev, kuid mitte püsitu, näiteks nagu laud, millel ei ole parajasti vaasi.
Lõpuks võib jõuda kohta, kus sa lihtsalt oled sunnitud hakkama mõtlema uutmoodi või sügavamalt asjadest, mida varem pidasid enesestmõistetavaks või millele sa varem ei mõelnud. See on teatud moodi uue teadmise kohalejõudmine, mis võib samas olla aeglane protsess, kuna enne nõustumist tuleb läbi mõelda mõlemad pooled. Omamoodi sunnib see inimesi mõtlema, muutma oma seniseid ideid või vähemalt paneb neid revideerima.
Meie läänelik traditsioon pakub enamasti vaid dualistlikku maailmapilti. Mida võib aga budistlik väitlus siinkohal anda?
Sellist kriitikat tõepoolest tehakse, et jäädakse kinni dualismi – kas on või ei ole. Ent siin tekib ka dualism subjektis ehk objektist mõtlev meel on ju kontseptuaalne meel. Kahesus objekti ja subjekti vahel tekib juba automaatselt. Samas on ikkagi tegu meelega, mis peab midagi fenomeniks ning teatavatesse kategooriatesse kuuluvaks, sellest johtub dualismgi. Seejärel soovivad nad taolisest lahterdamisest vabaneda, kuna tajuvad, et see on lihtsalt üks raamistik, mida meel reaalsusele rakendab. Ja ilmneb, et see kõik on väga ajutine, kuna sel pole reaalsusega midagi pistmist.
Tegu on lihtsalt terve raamistikuga, mis paneb sind nägema asju läbi teatava mustri ning siit tuleneb ka kannatusse kinnijäämise põhjus, kuna inimene võtab kõiki neid kategooriaid tõena. Neid uskuma jäädes hakkad andma hinnanguid, määratlema head ja halba, võid klammerduda ahnusse ja vihkamisse, luues nõnda karmat. Samas on Buddha õpetustes olemas see ülim tõde, mis ületab dualistlikud kategooriad. Aga sa pead seda täpselt jälgima, ei saa kõiki kontseptuaalseid mõtteid lihtsalt minema pühkida ja öelda, et kahetisuse tõttu on need kasutud. Asjad päris nii lihtsalt ei käi.