Etnobotaanik: looduslike taimede kasutus tuleb n-ö emapiimaga kätte saada

Video
Marju Himma
11.09.2016 10:57
Rubriik: Ühiskond

Renata Sõukand on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja ta on etnobotaanik ehk uurib, kuidas inimesed taimi kasutavad. See uurimisteema on aga niivõrd eriline, et Euroopa teadusnõukogu (ERC) on otsustanud seda toetada ligi 1,5 miljoni euroga.

Õigupoolest on tegu väga mitmes mõttes erilise uuringuga. Nimelt õnnestub ERC toetusraha saada vaid ligikaudu kümnendikul esitatud uurimisprojektidest.

Lõviosa toetustest läheb loodus-, täppis- ja terviseteaduste valdkonda. Seega sotsiaal- või humanitaarvaldkonna uuringuprojektil selles konkurentsis läbi lüüa on juba iseenesest erakordne. Kui siia lisada veel fakt, et ERC grandi saajate hulgas on kaks kolmandikku mehed, on Renata Sõukandi uuringuprojekti saatnud edu väga silmapaistev.

ERR Novaator tegi Renata Sõukandiga juttu teadustööst ja edasistest plaanidest, mis ERC grandi toel teostamist ootavad.

Te olete humanitaarile üldse mitte omaselt palju rahvusvaheliselt publitseerinud. Kuidas teil etnobotaanika vallas nii palju teadusartikleid kirjutada õnnestub?

Nagu eelnevad ERC grandi saajad on öelnud, on selle saamise taga palju tööd. Teaduse eesmärk on otsida vastuseid ja lahendusi. Etnobotaanika uurimisteemad on üha jõulisemalt tõusmas päevakorda seoses loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse vähenemisega, kliimamuutuse ja toidujulgeolekuga.

Eesti oli muu maailma jaoks pikka aega muu maailma jaoks tundmatu maa, eks me Raivo Kallega püüdsime seda tasa teha. Kuna teema on interdistsiplinaarne, on avaldamisvõimalusi ka rohkem, kui kitsastel distsipliinidel, milledel on parimal juhul üks-kaks kõrgetasemelist ajakirja. Seetõttu on minul humanitaarina võimalik avaldada nii loodus- kui ka humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirjades.

Kui oluline on etnobotaanika juures bioloogia ja botaanika tundmine? Mis teadmised selleks peavad olema?

Etnobotaanika käsitleb taimede kasutamist. Selleks, et aru saada, mis taimest inimene räägib, on vaja teada saada selle taime täpne liik. Seal tulebki mängu botaanika, sest see taim määratakse botaanika meetoditega.

Herbaareksemplar, mida me kogume või pildistame ja ära määrame, on nagu sild eemilise ja eetilise vahel [eemiline lähenemine uurib käitumist kultuurist seestpoolt ja põhineb peamiselt ühel kultuuril; eetiline lähenemine uurib käitumist väljastpoolt kultuurisüsteemi ja põhineb mitmel kultuuril – toim].

Ehk siis herbaareksemplar on sild inimese-poolse kasutuse ja teaduse vahel. Ilma taime täpse liigi määramata ei ole võimalik kindlalt väita, mis taime inimene kasutab.

Näiteks on nii ajalooliselt kui ka veel praegu kesalille nimetatud kummeliks ja kasutatud selliselt. Nime järgi võime arvata ühte, kuid taimi täpselt määrates saame teada, et tegelikkus on palju mitmekesisem.

Kumb on kummel, kumb kesalill? Fotod: herba.folklore.ee/bio.edu.ee.

Kuidas erinevate riikide elanikud üldse suhtuvad tänapäeval sellesse, et minnakse metsa ja korjatakse taimi söögiks või ravimiseks? Ja kuidas eestlased selles pildis paistavad?

Kusjuures Lääne-Euroopas kasutatakse looduslikke taimi üsna ohtralt. Meil võib tekkida selline tunne küll, et me oleme nii erandlikud – elame metsas ja muudkui kasutame neid.

Võib-olla ühe inimese kohta kasutame me neid palju, aga Lääne-Euroopas on valik suurem ja mitmekesisem ning ilmselt tänu sellele kasutavad nad siiani rohkelt looduslikke taimi salatiks ja hautises, seda eeskätt maapiirkondades.

Samas Poolas, Ungaris ja Bulgaarias oli ja siiani on au sees looduslike liikide fermenteerimine ehk hapendamine. Selle kaudu tõstetakse nende toiteväärtust, on kergem seedida, hävivad teatud mürgised ühendid, aga ka kindlustatakse säilimine neil aastaaegadel, mil värsket ei ole saada.

Muidugi sõltub palju kohalikust taimestikust, mõnes kohas on see rikkalikum, teises vaesem. Palju sõltub ka rahvakultuurist ja -traditsioonist ning riike omavahel niimoodi võrrelda on väga raske.

Mõjutegureid on muidki. Palju teadmist on hääbunud ka seetõttu, et lihtsam on näiteks osta poest kilo hapukapsast, kui hakata seda kodus köögis hapendama.

Kas toidutootmiskultuur, millesse oleme tarbimisühiskonnas arenenud, avaldab mõju ka pärimusele?

Jah, just nii. Pärimus muutub pidevalt. Kui võrdleme tänapäeva ja minevikku, siis on vähemalt looduslike toidutaimede kasutamise juures suur vahe. Meil on just ilmumas üks uuring Saaremaa kohta, kus koos kollegi Raivo Kallega võrdleme, mida inimesed mäletavad lapsepõlvest, milliseid toidutaimi kasutati ja mida nad tänapäeval kasutavad.

Ligikaudu kolmandik on kasutusi, mida inimesed jätkasid terve elu jooksul. Kolmandik on taimi, mida kasutati ainult lapsepõlves ja mida hiljem ei ole inimene ise kasutanud.

Natuke vähem on sellist kasutust, mille kasutus lõpetati 20–5 aastat tagasi. Ehk inimesed kasutasid neid küll oma täiskasvanueas, aga enam ei kasuta.

Kümme protsenti on neid kasutusi, mille inimene omandab väljaspool lapsepõlve, mis näitab tegelikult, et kui sa lapsepõlves konkreetset kasutust ei omanda, siis täiskasvanueas enam kuigi palju ei eksperimenteeri.

Seega võib naljaga pooleks öelda, et looduslike toidutaimede kasutus tuleb n-ö emapiimaga kätte saada. Ravimtaimede puhul tulevad mängu teised mehhanismid.

Mis tähendab seda, et laps, kes kasvab üles Londoni või Berliini kesklinnas, kunagi päris metsa ei satugi, metsmaasikat ei korja ja seent ammugi mitte, ei hakka ta tõenäoliselt ka oma täiskasvanueas seda tegema?

Mõni võib-olla hakkab, sest on inimesi, kel on sügav huvi selle vastu. Aga enamik inimesi tegelikult ei lähe sinna: see on nende jaoks võõras.

Pikas perspektiivis tähendab see, et nii jääb meie toidulaud hoopis vaesemaks, sest kui seda taime tööstuslikult ei toodeta ja metsast teda keegi ei korja, siis ta kaob meie toidulaualt. Kas võib nii olla?

See on kahe otsaga küsimus. Metsast looduslikke taimi, marju ja seeni välja tuua on üsna aja- ja töömahukas. Kui on olemas juurdepääs tööstuslikult ehk masskasvatatud taimedele, on palju lihtsam neid saada.

Aga see puudutab eriti neid hetki, kus on vaja saada lisaks vitamiine, mineraale, mis looduslikes taimedes on olemas ja mida paljast riisist või kartulist ei ole võimalik kätte saada.

Teine probleem on loodusliku mitmekesisuse küsimus, mis puudutab ka meie toidulauda. Maailm on praegu väga lai ja avatud. Me saame endale lubada Aafrikast pärit toitu. Meile praegu tundub, et saame seda endale lubada. Aga kui üks hetk on piirid kinni?

Kui ühiskonnast kaob looduslike söögitaimede kasutamise teadmine, jääb järgi väga haavatav toidulaud.

"Palju teadmist on hääbunud ka seetõttu, et lihtsam on näiteks osta poest kilo hapukapsast kui hakata seda kodus köögis hapendama."

Eestlasi huvitab ikka küsimus, kas me oleme kuidagi erilised ja Valdur Mikita on sellele nüüd oma metsarahvaks olemise müüdiga kõvasti hoogu juurde andnud – tunneme metsalõhnu ja maitseid. Kui hästi me siis ikkagi neid looduslikke toidu- ja ravimtaimi tunneme ja kas oleme siin kuidagi teistest erilisemad?

Ma ei arva, et me oleme nii väga erilised. Võib-olla tõesti linnastunud Lääne-Euroopa osa suhtes oleme erilised, aga see on ainult aja küsimus, millal neile järgi jõuame.

Loomulikult on meil maal olemas inimesed, kes tunnevad loodust, kes oskavad eristada võilille paiselehest; kes oskavad kasutada – tundmisest ainuüksi on vähe, sa pead teadma, mida selle taimega teha.

Ma arvan, et eks see Mikita loodud müüt on vajalik. Näiteks selleks, et rahvas end kuidagi ühtsena tunneks, et leida kokkupuutepunkt ja viia mõni inimene tagasi loodusesse.

Aga see, et kõik maal elavad inimesed käivad kogu aeg loodusest taimi korjamas, on ikkagi müüt. Reaalsus on siiski teine. On neid, kes teavad ja kasutavad. Aga seda, kui palju neid ikkagi meie ühiskonnas on, me ikkagi ei tea.

Kui ma näiteks võrdlen Ukrainat ja Eestit, siis ma erilist vahet ei näe. Jõukates piirkondades kasutatakse vähem kui piirkondades, mis on eraldatud ja peavad ise endaga hakkama saama. Mitmekesisus ja leidlikkus on neis piirkondades samuti suurem.

Samas Valgevenes nägime väga palju ka suhtumist, et taimi küll tunti, kuid metsas ei käidud, kuna selleks polnud aega.

Kuidas tänapäeval levib teave looduslike taimede kasutamise kohta? Mil moel mõjutab näiteks sotsiaalmeedia seda, kui kiiresti ja milline info pärimust edasi kannab?

Välitööde ajal me küsime otse, kust inimesed üht või teist asja teavad. See on tavaliselt ka üsna selgelt äratuntav, kas tegu on perekonnast tulnud teadmise, mis on pigem samas piirkonnas laiemalt levinud kasutuste moodi või kirjanduse, televisiooni või interneti mõjuga. Interneti ja raamatu ajastu on mõjutanud päris palju ja kiiresti.

Käisime just Valgevenes vabatekkelistel turgudel, kus müüdi seeni ja taimi. Kui ma müüjate käest taimede kohta küsisin, siis üsna sageli oli vastuseks, et minge internetti ja vaadake järgi. “Seda kasutatakse selle, selle ja selle vastu – aga minge vaadake täpsemalt Internetist!” Paarikümnest inimesest vaid üks ütles, et vaadake raamatust järgi.

Rahvad, keda me uurima hakkame, on kõik kirjaoskajad ja neile on raamatu mõju olnud suur. Raamatute mõju on oluliselt lihtsam kindlaks teha, aga kui tegu on televisiooni ja internetiga, siis see infohulk on niivõrd suur, et mõju täpset allikat kätte saada on palju keerulisem.

Siit jõuamegi otsapidi teie teadusprojekti teema juurde. Nõukogude ajal levis taimede kohta kirjasõna samamoodi ja äkki sellel riigikorral ei olnudki mingit mõju?

Seda me saamegi teada, kas tsentraliseeritud riigikord tegelikult mõjus. Tegu on väikerahvastega, kellest ükski ei räägi vene keelt emakeelena, seega otseste mõjutajate valik on suhteliselt väike.

Nendest neljast etnilisest vähemusrahvast kaks olid jagatud Nõukogude Liidu piiriga juba peale Teist maailmasõda, teised kaks jagati hiljem nelja iseseisva riigi vahel. Praegu jagab neid rahvaid igal pool Euroopa Liidu ja (endiste) SRÜ riikide piir.

Mida te loodate teada saada?

Nagu üks projekti retsensent ütles, siis paljud küsimused, mida ma esitan, tunduvad triviaalsed, aga keegi pole seda seni teaduslikult tõestanud.

Näiteks see, et erinev majanduslik ja poliitiline kord mõjutab taimekasutust. Tundub loogiline, kuid kas ikka, kui kiiresti ja mis suunas?

Nõukogude ajal oli näiteks olemas loetelu ravimtaimedest, mida oli lubatud kasutada. Neid testiti, nende toime oli teaduslikult tõestatud ja arstid pididki soovitama neid inimestele.

Meil oli Ain Raaliga kunagi ühine artikkel, milles tuli välja, et ainult 25 protsenti rahvameditsiinitaimedest olid lubatute nimekirjas, neid oli õigus kasutada. Teistelegi otseselt kätt ette ei pandud, aga neid ei propageeritud ja neist ei kirjutatud, v.a erandjuhtudel.

Taimede kasutamist õpetati ka koolis, selleks olid lausa eraldi botaanika tunnid. Lapsed koostasid herbaariumi. See, muide, võiski mõjuda väga laastavalt rahvapärastele taimenimedele.

Nõukogude süsteemis tulid kõik käsud Moskvast. Eks kohapealsed inimesed said seda samuti mõjutada – need, kes olid piisavalt targad ja julged, said mõnest asjast viilida, umbes nagu ka meil praegu. See muster läks võrdlemisi sarnaselt erinevatesse liiduvabariikidesse laiali.

Meie tahaksimegi näha, kas näiteks suhtumises on mingeid sarnasusi. Me saame testida teatud asju. Kas tsentraliseeritus mõjutas taimede kasutamist? Kas ja kui palju on mõjutanud kirjandus?

Eestis ilmub praegugi kõiksugu taimeraamatuid. Inimesed tõid meile ka Saaremaal näha raamatuid, mida nad väidavad enda “taimepiibliks” olevat. Ja samas on seal nendest taimedest, mida see inimene kasutab, sees vaid üks-kaks taime või lausa kasutust.

Seega kirjandusel ei pruugi olla üldse selline mõju, nagu me arvame. See ongi üks küsimus, millele me vastust otsime. Miks inimesed uue taime kasutusele võtavad või vanast loobuvad.

ERC grant ja mida selle eest on plaanis teha?

  • Ühtekokku jagas Euroopa teadusnõukogu välja 485 miljonit eurot 325 silmapaistvale karjääri alustavale teadlasele.
  • Renata Sõukandi uurimisrühmale määratud toetus on ette nähtud viieks aastaks ja selle summa on ligi 1,5 miljonit eurot.
  • Renata Sõukandi käe all hakkab tööle 4 doktoranti ja 4 järeldoktoranti, kellest enamus on välismaalased ja valdavad uuritavate väikerahvaste keeli, spetsialiseeruvad etnobotaanikale ning kel on etnobotaanilise välitöö kogemus.

 

Uudislugu ERC grandi pälvimisest saab vaadata "Aktuaalsest kaamerast".


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar