Suhtlusvõrgustikud ei suurenda sotsialiseerumisvõimet
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Indiana ülikooli uurimuse kohaselt ei kasvata uued suhtlustehnoloogiad ning sotsiaalvõrgustike loomise võimalust pakkuvad keskkonnad inimeste efektiivse suhtlusringkonna ulatust, kuna viimane on piiratud aju võimega pidevalt uut informatsiooni haarata ning talletada.
Peaaegu 20 aastat tagasi hakkas Briti antropoloog Robin Dunbar uurima erinevate inimahvide sotsiaalset käitumist ning nende poolt moodustavaid sotsiaalseid gruppe. Üllatava seosena avastas ta, et suurema ajuga primaatidel oli suurem suhtlusringkond. Antropoloogi arvates sõltus täpne suhtlussidemete arv inimahvide võimest lähedaste kaaslaste tegevusega kursis olla.
Mõni aeg hiljem otsustas Dunbar kogutud andmete põhjal ennustada, kui suur on vastav näitaja inimeste puhul. Efektiivse suhtlusringkonna suuruseks osutus ligikaudu 150 indiviidi. Kuigi hilisemates uuringutes on liigikaaslaste arv, kellega inimene on võimeline regulaarset kontakti hoidma, suhteliselt palju kõikunud, jääb keskmine siiski Dunbari ennustatuga samale tasemele. Samuti paistab see olevat püsinud sajandite vältel muutumatuna.
Indiana ülikooli doktor Bruno Goncalves otsustas koos kolleegidega uurida, kas internetirevolutsioon on vastavat näitajat kasvatanud, kuna suhtlusvõimalused on muutunud märksa lihtsamaks. Goncalves otsustas uurimuse aluseks võtta Twitteri keskkonna, milles anaüüsis nelja aasta jooksul kolme miljoni keskkonna kasutaja vahel tekkinud sidemeid. Regulaarse kontakti määratlusena kasutas ta otseselt kasutajate vahel toimunud sagedasti toimuvaid vestluseid. Kogutud andmete põhjal rekonstrueeris ta vaatluse alla võetud kasutajatevahelise suhtlusvõrgustiku kujunemise.
Selgus, et kasutajate sõprade hulk hakkab
twitteri-sõnumite (säutsude) edastamisel kasvama hetkeni, mil nad
enam kontaktide tegevustega enam kursis ei suuda olla. Murdepunkti
saavutamisel muutuvad vestlused vähem tähtsate kontaktidega järjest
harvemaks ning keskendutakse inimestele, kellega neil on tihedamad
sidemed. Selgus, et murdepunkt varieerus erinevate kasutajate puhul
100-200 kontakti vahel ehk Dunbari ennustatuga samas suurusjärgus.
Seega, kuigi sotsiaalvõrgustikud suurendavad
indiviidide arvu, kellega inimesed potentsiaalselt suhelda saaks,
seavad bioloogilised ja füüsilised tegurid omad piirangud.
Suhtluskeskkonnad ei kasvata kasutajate aktiivset
sotsialiseerumisvõimet. Seetõttu osutub lähedaste sidemete
hoidmine rohkema kui 150 inimesega tõsiseks katsumuseks.
Tutvu töörühma uurimusega ka veebikeskkonnas arXiv.