Eakad igatsevad nooruse asemel taga hoopis keskiga
Ühel hetkel peab vastama ise enda või
võõra esitatud küsimusele, millises vanuses sooviksid oma elu
kõige rohkem uuesti elada. See mänguline ja samas natukene tülikalt
lõplikkust meelde tuletav küsimus on huvitanud ka teadlaseid, kes
püüavad seda kaudu mõista sotsiaalseid protsesse. Lemmikeluea
teema uuringuid käsitles hiljutine New York Times’i pühapäeva väljaanne,
konstateerides mõneti üllatavalt, et selleks elueaks peetakse
keskiga.
Seda iga, mida täidab kõige suurem stress ja
argiteadvusesse ilmub sõna depressioon, noorus paistab pöördumatult
seljataha jäävat, lisanduvad kaal ja kortsud ning algab tajutav
töövõime langus, kommenteeris Kristjan Port raadiosaates Portaal.
Teisalt saadakse selles eas aru ja
muututakse kindlaks oma võimetes, kadunud on nooruse lootusetus ja
kogunenud sotsiaalse ning majandusliku ressurssi tarbimine pakub elu
õnnelikumaid hetki. Tõenäoliselt kulub osa sellest ressursist uue
tehnoloogiaga mängimiseks ja see on vist ka ainuke, mis seda teemat
tehnoloogiakommentaari sobitaks. Kuid on veel üks sild, õigemini
isik, kes need teema kokku seob.
Astrofüüsik Stephen Hawking’ist oli
siin samas hiljuti juttu seoses tema tehnilise assistendi koha
vabanemisega. Oluline on meelde tuletada, et kuulus teoreetik on
alates 21. eluaastast kannatanud süveneva närvisüsteemi ja
lihaskonda halvava haiguse käes, mistõttu äsja, 8. jaanuaril
70aastaseks saanud keha on kaotanud pea igasuguse liikumisvõime.
Sealhulgas, alates 1985. aastast ka kõnevõime. Eelmises kommentaaris
oligi jutuks tema vananev kõnesüntesaator, mille valmistaja on ammu
tegevuse lõpetanud ja kuna sellesse masinasse talletati mehe enda
hääl vahetult enne haiguse kätte kustumist, ongi tehnilise
assistendi peamiseks ülesandeks tagada kuulsa füüsiku
vaieldamatult kuulsa hääle jätkuv toimimine.
Enne, kui seda teemat veelkord puudutada
hüpakem tagasi parima eluea küsimuse juurde, millega seoses märgib astrofüüsik, et tema parim aeg algas pärast raske haiguse
diagnoosimist. Ta hakkas endalegi ootamatult elu nautima, leidis
armastuse ja tundis, et peab seni tegemata töö nimel kiirustama.
Tema enda sõnade järgi hakkas ta elus esimest korda töötama, mis
ta enda üllatuseks hakkas talle väga meeldima. Kõikide nende
aastate jooksul on ta pidanud korduvalt vastama eluga rahulolus
kahtlevatele küsimustele, tõdedes, et ta on rahul ega muretse
asjade pärast mida ta ei saa teha, kuna neid ei olegi kuigi palju.
Küll aga muretses ta oma hääle pärast.
Tänu haigusele halvenes tema kopsude
seisund, mis kulmineerus kopsupõletikuga aastal 1985. Olukord muutus
eluohtlikuks ja hapnikuvarustuse jätkumiseks asetati talle läbi
kaela hingamisteedesse abistav toru. Kahjuks lõppes see talle
häälepaelte vigastuse ja tummaks jäämisega. Toona
häälesüntesaatorite algusaegadel kuulis tollest traagilisest
juhtumist üks ameerika tehiskõne uurija ja valmistas professorile
programmi, mille abil ekraanilt sõnu valides sai mees jätkata
rääkides suhtlemist. Nii sündis professor Hawking’i iseloomulik
hääl, mille kaudu teda avalikkus tunneb.
Algul suutis ta tänu liikuvatele
sõrmedele rääkida masina abil umbes 15 sõna minutis. Koos
liikumisvõime hääbumisega jäi alles vaid põse liigutamine, mida
prilliraamidele kinnitatud anduriga tõlgendati sõnadena esmalt
ekraanil ja siis juba valjuhääldajas. Seda kõnet pidi kuulaja
ootama juba tempos mõni sõna minutis. Viimane ei seganud teadlasel
esinemast avalike loengutega, mille jaoks oli vaja loeng tekstina
kokku liita, et see siis juba sujuvalt taasesitada.
Kahjuks hakkab kaduma ka 70 aastase
mehe võime liigutada oma näolihaseid ning värskeima,
sünnipäevalõhnalise lubadusena on hakanud IBM’i insenerid
arendama uusi teksti ja selle kaudu kõne loomise võimalusi,
pakkudes välja nii mõtete teel kui ka silmade liikumise abil
kursori juhtimist. Tehnoloogiat on vaja kehasse vangi jäänud
vaimuga suhtlemiseks. Vaimuga, kes tuletab meelde, et eesmärgiga elu
on igati elamist väärt.