Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rohemajandus: Eesti arengu uued võimalused
Rohelise majandusteooria põhiolemus on tagada majanduskasv ja ühiskonna areng loodust kahjustamata. Selle paarkümmend aastat vana teooria põhjal tuleb majandus korraldada nii, et looduskapital ei väheneks ja ettevõtjatel on huvi sellesse investeerida.
Paljud peavad sellist majandusmudelit meile ainuvõimalikuks – kahjuks teavad vähesed head retsepti, et kuidas selleni kiiresti jõuda. See teadmine on karmis konkurentsis üks tuleviku edu pant. Üleminek rohelisele majandusele eeldab tingimuste loomist poliitika, seadusandluse, toetuste ja tehnilise nõuande näol. Oluline on riiklikul tasemel otsustada, millistele majandussektoritele keskenduda. Eestis võib kõne alla tulla eelkõige põllumajandus, metsandus, energeetika, ehitussektor, transport, turism ja ka finantssektor. Erik Krosenkranius kirjutas Keskkonnaameti ajalehes Kroonleht välja mõned mõttekillud ja faktid, mis aitavad mõista selle ülesande suurust.
HARIME PÕLDU JA MAJANDAME METSA LÄBIMÕELDULT
Maailmas on ligi 32 miljonit hektarit põllumaad, mida majandatakse mahedalt. Ökotoiduturg on viimasel kümnendil kasvanud üle 10%. Sama puudutab ka ökokiu ja -kosmeetika tarbimist. Põllumajandus vajab aga investeeringuid arendustegevusse, mis aitaks tõsta mahepõllumajanduse tulusust. Eelkõige on siin teemadeks ökoloogiline taimekaitse ja selliste põllumajanduskultuuride aretus, mis on haiguskindlamad ja paremate kasvuomadustega. Väikeste investeeringutega oleks võimalik vähendada ka juba toodetud toiduainete „kadu”, parendades säilitustingimusi ja logistikat. Praegused põllumajanduse toetusmeetmeid tuleks suunata just eelmainitud küsimuste lahendamisse ja põllumajanduse pakutavate ökosüsteemsete teenuste eest tasumisele. Iga inimene saab mõjutada rohelisele majandusele üleminekut oma valikutega, tarbides ja nõudes kaupmeestelt eelkõige kohalikku mahetoitu.
Metsandus on üks suurema potentsiaaliga sektoreid rohemajanduses. Arvestades, et Eestis on üle poole maast metsaga kaetud, on see meile veelgi olulisem. Ökoteenuste kõrval (puhas õhk, vesi, liigirikkus) pakub metsandus keskkonnasõbralikku toorainet energia- ja materjalitööstuse tarvis. Kui mujal maailmas on investeerimiskohaks just uute metsaistanduste rajamine, siis Eesti jaoks on oluline aktiviseerida metsaomanikke enda omandit teadlikult majandama ja tõsta ühise majandamise kaudu (nt riigi ja erasektori koostöö) tootmise efektiivsust ja investeeringute tulusust. Kodumaine puidukasutus, eelkõige ehitussektoris, võiks oluliselt kasvada. Nagu põllumajanduses on ka metsanduse töökohad seotud eelkõige maapiirkondadega, mis on oluline regionaalarengu seisukohast.
EDASIVIIV JÕUD
Rohelise majanduse üks alustala on energeetika ümberkorraldamine taastuvenergiale ja energiatõhususe suurendamine. Fossiilsete kütuste kasutamine hävitab paratamatult meie looduskapitali. Üleminek on siin vajalik nii majanduslikel põhjustel (energia hinna kasv) kui ka energiaturvalisuse kaalutlusel. Eestile oleks perspektiivne – arvestades metsandussektori potentsiaali – eelisarendada bioenergeetika klastrit (sh biovedelkütuste ja -kemikaalide tootmist). Sektor on investoritele juba praegu atraktiivne – investeeringute maht on globaalselt kasvanud mitukümmend protsenti aastas. Sektor on seotud tihedalt ka prügimajandusega – hulk jäätmeid, mida ei saa taaskasutada, aga on energeetilise väärtusega. Uute tehnoloogiate edendamisel on vaja aga teadustööd, pilootprojekte ja rahastamisskeeme nende kommertskasutusse võtmiseks. Üsna tihti tuleb üle vaadata ka vananenud regulatsioonid. Väikese suurusega ettevõtetele, kellel puudub endal laiem võimekus teadus- ja arendustegevuseks, tuleb luua võimalused parima tehnoloogia siirdeks (sh töötajate täiendusõppeks). Ka tavatarbijad saavad sellesse sektorisse oluliselt panustada – seda eelkõige eelistades kodudes n-ö intelligentseid kütte-, ventilatsiooni- ja valgustussüsteeme ning nõudes taastuvenergia tarnimist energiafirmadelt.Transpordisektor on pidevalt kasvav majandusharu. Kogu maailmas kasutatakse vedudeks pool vedelatest fossiilsetest kütustest. Prognoositakse, et lähikümnenditel 97% lisanduvast naftatoodangust põletatakse sõidukite mootorites.
Strateegia sektori roheliseks muutmisel on kolmeosaline:
• vältida transporti (mida saab korraldada eelkõige infotehnoloogia intensiivsema kasutuselevõtu ja asustuste/tootmise teadlikuma plaanimisega);
• võtta kasutusele keskkonnasõbralikumad transpordiviisid (sh ühistranspordi edendamine);
• võtta kasutusele keskkonnasõbralikumad transpordivahendid ja -kütused.
Eksperdid on leidnud, et kõige kriitilisem on linnaplaneerimine. Üksikisiku tasemel on valikute kohaks ühissõidukite eelistamine, ökonoomsem isiklik auto ja nn ökosõiduoskuste omandamine. Mainigem, et viimasena märgitu võib anda kütuse kokkuhoidu kuni 10% (vt www.ecodrive.org).
FINANTSSEKTOR OLULINE
Majanduse hapnik on raha. Rohelisele majandusele üleminekul mängib seega olulist rolli ka finantssektor (nii riigi rahandus, erapangad kui ka kindlustusettevõtted). Neist sõltub, millised arendusprojektid ja uued tehnoloogiad saavad rahastuse – kuidas väärtustatakse äriprojektides keskkonnahoidlikkust ja kuidas hinnatakse riske, mis seonduvad tavatehnoloogiaid kasutamisega muutuvas keskkonnas. Tähelepanuväärse näitena rohemajanduse edendamisest finantssektoris võib tuua Suurbritannia valitsuse initsiatiivi luua selle aasta sügisel maailma esimene roheline investeerimispank (Green Investment Bank) algkapitaliga 3 miljardit naela. Panga ülesanne on toetada erainvesteeringuid rohelise infrastruktuuri projektidesse.
Riik saab ka kaudsemalt finantssektorit selles valdkonnas mõjutada, eelistades raha hoiustamisel neid finantsinstitutsioone, mille keskkonnapoliitika on enam suunatud rohelise majanduse edendamisele. Ka kodanikul peaks siin tulevikus valikuvõimalus olema – kas või näiteks pensionifondide näol, kus suurem kaal on rohelistel ettevõtetel. Ainult riigilt panustamist oodata oleks viga. Kuigi riik mängib majandusest olulist rolli (nii regulaatori kui ka tarbijana), on põhimängijad siiski ettevõtjad ja tarbijad. Eri sektorite esindusorganisatsioonid saaksid protsessi toetada, kujundades enda valdkonnas välja rohelisele majandusele ülemineku strateegiad ja toetades oma liikmeid nende rakendamisel. Tarbija eelistused on aga lõpuks lakmuspaberiks neile strateegiatele – siin on meil kõigil tulevikus oma roll täita.
Allikas Keskkonnaamet