Internetisõltuvus vanusel vahet ei tee
Kristjan Port
Üksildus on ränk. Üksildased surevad varem kui paarisuhtes olijad. Õnneks leidsidteineteist 41-aastane mees ja25-aastane naine. Seda tänu veebile. Vastastikkuse armastuse viljana sündis neile väike tüdruk. Põhjus pikaldasele üksiolekule oli osaliselt seotud internetiga. Kummagi täiskasvanu senisest elust oli oluline osa möödunud netis.
Teisalt võib arvata, et netti ajas neid üksildus. Mine nüüd võta kinni, kumb oli enne, aga tulemuses on lihtne nõustuda - nii sünnib nõiaring. Hea vähemalt, et online-maailmtõi kaks üksikut hinge kokku. Pärast lapse sündi veetsid nad endiselt osa päevast veebis. Seekord ühiselt, tajudes teineteise lähedust. Nende kireks oli rollimäng Prius, kus nad olid loonud samuti pere. Ka seal oli neil laps, väike tüdruk nimega Anima. Tüdruku eest pidi hoolitsema nagu pärismaailmas.
Virtuaalne elu nõuab küllaltki suurt panustamist. Seal on vaja leida endale tööd, hankida elatusvahendeid, kaitsta pere ohtude eest, haarata kinni võimalustest ja suhelda teiste virtuaalsete kodanikega. Ekraanitaguse elu elamisele võib kuluda pikki tunde. Mõnikord 12 ja enam. Ahjaa, kas mäletate, et tuvikestel oli ka päris tütar. Tema suri kahjuks nälga ajal, kui vanemad hoolitsesid virtuaalse õe eest. Lugu juhtus kolme aasta eest Lõuna-Koreas.
Aasta eest leiab samast riigist loo 22-aastase mehega, kes tappis oma ema, kuna too oli liiga kriitiline suure mehe arvutimängulembuse suhtes. Pärast võigast tööd läks mõrtsukas internetikohvikusse mängu jätkama. Need lood sobiks tõenäoliselt innustama Fjodor Dostojevskit, kelle kirjanikusulg võiks joonistada pildi kaasaegsete poolreaalse elulava osatäitjate hingedest. Täna piirdutakse modernsema žanriga ehk ajakirjandusliku kommentaari või statistikaga. Seda kindlasti kusagil veebiruumis.
Statistikaga jätkates - 20-aastasele Chris Stainforth’ile meeldis väga Xbox. Pikast istumisest tekkis tema jalaveeni tromb, mis liikus kopsu ja lõpetas mängulise maise elu. Viimane pilt, mida ta mängumaailmast nägi, oli tõenäoliselt stseen mängust Halo, millele isa andmetel kulus pojal suurem osa uneajast. Päeval püüdis ta leida tööd. Entmillist tööd pakutakse inimesele, kes oskab põhiliselt vaid Xboxis mängida? Nii kogunebki töötuid arvuti taha endisest rohkem.Päriselu on ebamugav, kui samal ajal on simuleeritud maailmas võimalik olla tegija.
Kahjuks on arvuti või mängukonsooli taga istumise tõttu meediasse jõudnud kümnekonna trombi kätte surnu juhtumid. Need ei jõua tavaliselt ületada tähelepanubarjääri, kuna netisõltlaste põhjustatud mõrvad on selle tõstnud probleemi maskeerivalt kõrgele. Seejuures ei pea istudes suremiseks kaua elama. Vikatimees rapib noori sama edukalt kui vanu. Aitab ju arvuti istumise ebamugavust leevendada ja aeg möödub märkamatult. Seetõttu ei märgata ka luist koputust uksele, et kasvõi arsti juurde pakku joosta.
Mõnikord ei tahetagi seda teha. Appi-karjeteks pole lihtsalt jaksu. Probleem pole niivõrd füüsiline kuivõrd mentaalne väsimus, õigemini depressioon. Esialgu veel harvad uuringud avavad kurva pildi. Suurbritannia näitel on netisõltlaste keskmine vanus kusagil 18 aasta juures. Nende seas esineb oluliselt sagedamini hukatuslikku depressiivsust, hasartmängu, seksuaalse meelehea otsimise ja virtuaalses kommuunis viibimise soove.
Toodud näidete sõnum on ilmne – interneti kasutamine on ohtlik. Sellest probleemist jagusaamine vajab välist abi. Seda nii laste kui täiskasvanute puhul.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.