Kergliiklusteede rajamine pole raketiteadus
Talvine jalgrattaliiklus on Eestis ekstreemsetena tunduda võivate olude tõttu äärmiselt harv nähtus. Üheks põhjuseks peab rattaentusiast ja režissöör Rene Vilbre pealinnas rattateede olukorda. Mil Õismäe, Pirita ning Mustamäe suunas on rattateid ehitatud, siis kõiki liikumismarsruute need ei kata. „Kui ma töötan kesklinnas ja mul on kontor seal ning kodu kusagil äärelinnas, siis on põhimõtteliselt võimatu sõita nii, et ei rikuks liikluseeskirju, paneks ohtu iseennast, jalakäijaid ja autosid,“ lisas Vilbre.
Mõnedel tänavatel rattaliikluseks ettenähtud teeosa suisa paksu lumekihi all. Võimaliku eeskuju otsimiseks vaatas Osooni võttegrupp põhjanaabrite Hyvinkää linna poole.“Põhilised põhjused talvel rattaga sõitmiseks on kiirem edasijõudmine ja füüsise parandamine -ehk samad, mis suvel,“ tutvustab Soome jalgrattavaldade võrgustiku asepresident Antero Naskita rattaga sõitmise võlusid. Naskita arvates kasutaks kolmandik inimestest rattast loobumisel tööle jõudmiseks autot.
Samal ajal on kergliiklusteed pärast jalgrataste massidesse jõudmist muutunud oluliseks poliitiliseks küsimuseks. „Soomes tegi transpordiminister esimese jalgrattapoliitika programmi 1993. aastal,“ lisas Naskita. Nii on näiteks Hyvinkääs rajatud jalgrattateid 215 kilomeetri ulatuses. Elementaarne on ka teede regulaarne hooldus. Seeläbi on jalgrataste kasutamine talvel ülimalt populaarne. Valdav osa Hyvinkää raudteejaama juures asuvast 800-kohalisest jalgrattaparklast on kasutuses ka talvekuudel.
Vaata täispikka lõiku saatest Osoon: