Demokraatia toimimine nõuab õigeid inimesi
Seoses õpetajate ja riigi vastasseisuga on ajakohane mõtelda demokraatiale. Demokraatia toimimise eelduseks on kodanike võime õige asi, õige inimene ja õige lahendus ära tunda. Õige märkamine saab peamiselt sündida vaid tarkuse baasilt.
Tarkus omakorda eeldab kahte asja - teadmisi ning aega, mille jooksul teadmiseid järgi proovides muututakse targemaks. Järelikult on demokraatia eelduseks rohkem aega omanud vanemad inimesed. Viimast asjaolu kajastavad nii lood külatarkadest kui ajalooliselt riigi ja selle juhtijate juurde käivad sõnad „senat“ ja “senaator“. Mõlemad tulenevad sõnast „vana mees“. Aga vanus iseeneses pole veel piisav garantii. Nagu öeldud, on tarkuseks vaja aega ja teadmiseid. Viimaste andjatena on ühiskond üles kutsunud õpetaja ameti, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.
Cornelli Ülikoolis töötav psühholoog David Dunning väidab, et just nappiva tarkuse tõttu ei suuda inimesed demokraatiast parimat kätte saada ehk nagu David Dunning ütleb, inimesed poledemokraatia jaoks piisavalt nutikad. Näiteks peaks kodanikud olema rahandusküsimustes kompetentsed, ilma milleta on parimat majandust puudutavat lahendust või lahendajaid võimalike kandidatite seastraske ära tunda ja seetõttu tehakse vigu. Vigu tänu millele onelu optimumist kaugel. Ilmselt ongi meie napp nutikus süüdi lahvatanud hariduse rahastamise kriisis.
Samal ajal pole hariduse andjad suutnud kodanikke piisavalt vääristada. David Dunningu tähelepanekute järgi annab näiteks ise grammatiliste vigade rohket teksti kirjutanud üliõpilane teistele töödele üldise keskmisega võrreldes paremaid hindeid, kuna tal on endal raskusi kõikide vigade märkamisega. Järelikult segab isiklik kitsendatud kompetentsus endast parema kompetentsi kandja ära tundmist.
Natalie Wolchover Live Science'i ajaveebis kirjeldab Saksamaal korraldatud simulatsiooni, milles valijad jagati normaaljaotuvuse alusel kolme gruppi – keskmisest nutikamad, tüüpilised keskmised ja siis keskmisest rumalamad. Täiesti usutav tavaeluline valijate jaotumine. Sama sordijaotus käis ka valitavate kohta. Arvake ära millised kandidaadid olid kõige edukamad? Vastus ei sisalda kahjuks kõige nutikamaid kandidaate. Sest nii nagu kõige rumalamaid valijaid on ka kõige targemaid valijaid alati keskmistega võrreldes väike osa.
Seetõttu võitsid mainitud simuleeritud valimised domineeriva populatsiooni ehk keskmise tarkuse kandjate valitud kandidaadid. Sellised, kes olid oma valijatest vaid karva võrra nutikamad. Aga kuidas see kõik on seotud tehnoloogiaga? Üheks huvitavaks reaktsiooniks napi nutikuse olukorras on nõuda endale rohkem informatsiooni. Sest alati võib ju rumalas lahenduses ajada süü napiks jäänud info kaela. Pole siis ime kuidas igasugune andmete kogumine on aastatega eskaleerunud ja andmekogumise ja andmeanalüüsi märksõnadega IT-projektid on avaliku sektori lemmikud.
Hiljuti toimus Räniorus kuue tunnustatud andmeanalüüsi eksperdi debatt teemal kumb on olulisem oskus, kas valdkonna otsene valdamine või andmeanalüüsi võime? Ehk teiste sõnadega, kas piisava andmekogu põhjalt võiks mitte-ekspert teha paremaid otsuseid võrreldes aastaid valdkonnas tegutsenud eksperdiga? Pärast oma vaadete esitamist paluti kohale tulnud kuulajatel hääletada kumba strateegiat nad eelistaksid. Napi ülekaaluga võitsid andmeanalüüsijad. See tähendab, et kui andmed on head, pole inimeksperdi peale vaja ressurssi kulutada.
Olgu rõhutatud, et võit oli napp ehk sellisena võib üldistada 55% vastajate hoiakut. Samas räägib see meie ajastu muutusest. Võite enda käest ju küsida, kuidas oleks sellisele dilemmale vastatud näiteks veerand sajandit varem? Ülaltoodut kokku võttes on mõistetav miks ühest osast demokraatlikust protsessist on lahkunud inimeksperdid ja miks peaks sarnasele perspektiivile mõtlema ka õpetajad. Ehk millal pole enam koolis vaja käia, sest masin teeb sinust niigi parema valiku? Kellele selline väljavaade ei meeldi, peaks õpetajatele rohkem palka maksma.