Tõnu Ots: Peame vananemist õppima
Psühholoog Tõnu Ots rääkis Terevisioonile antud intervjuus, et inimeste noorusiga lüheneb pidevalt ja vanadus pikeneb ning seetõttu oleks mõistlik noorusele aastaid juurde lisada.
Psühholoogi sõnul võib vananemist
võrrelda mägironimisega: tippu ronides ei mõtle me sellele, et
sealt allatulek on tunduvalt raskem. „Me tajume oma tippu. /.../
Kunagi arvestati, et naise jaoks on see tipusoleku aeg, kus ta on
kõige naiselikum ja oma naiselike võimete tipul nii füüsiliselt
kui vaimselt /.../ 33. Meestel on see siis see, kus tema vanus
kirjutatakse hästi kandiliselt - 44 - see kümnend, kus 44 jääb
keskele, neljakümne-viiekümne vahel," rääkis Ots.
Ots
nentis, et tänapäeval lüheneb inimeste noorusiga pidevalt, vanadus
seevastu pikeneb. Lapsed lähevad varem lasteaeda ja kooli,
22-aastaselt bakalaureuseks saades peab tööellu sisenema. Ka loodus
aitab nooruse lühenemisele kaasa - tütarlastel on esimene
menstruatsioon sageli juba 9-10-aastaselt. Seega oleks tarvis tema
arvates noorusele aastaid juurde lisada ja noorusiga jõuga
pikendada, näiteks põhikool kümneaastaseks teha.
Pensionilemineku iga pikeneb tulevikus tema sõnul paratamatult. Ühiskond ei saa enam inimeste kõrvale heitmist lubada. Samal ajal tuleks aga ka ise eelkõige vananema õppida. „ Kuidas kohaneda muutustega, kui ma iga päev ei pea tööl käima, vaid ma tunnen, et ma olen jõude, et ma ei ole enam kellelegi vajalik? /.../ Ega me ei valmistu ju jääma pensionile,“ tõdes Ots. Tema sõnul ei muuda seda paremaks ühiskonna suhtumine.
„Tänapäeval ju pensionile jäetakse ka nii, et mitte saadetakse pidulikult pensionile, vaid leiad aknalaua pealt ümbriku, et "esmaspäevast alates võite tööle mitte tulla"ja keegi ei tänagi sind tehtud töö eest. Ja see on inimestele traumeeriv," märkis psühholoog.
Samas lisas Ots, et inimene peaks olema ise suuteline ka endas vaimse vananemise tundemärke ära tunda. "Meie elu koosneb nagu kolmest erinevast tegevustegrupist. Esimene on eksistentsialistlikud tegevused - palgateenimine, elu korraldamine, söömine ja kõik... Teine on parandamine - kus me midagi parandame kogu aeg. Näeme: midagi on katki - tuleb parandada. Kaasa arvatud maailmaparandamine. Ja kolmas on looming - me teeme midagi sellist, mida varem olemas ei olnud,“ selgitas psühholoog.
Mõttelaadi muutudes ning vananedes hakkavad inimesed aga nendest tagantpeale loobuma. „Me loobume loomisest. /.../ Esimese puhul vananemine hakkab lähenema. Kui me enam asju ei paranda, siis on vananemine käes. Ja kui me enda eest ka enam ei hoolitse, kui õhtul märkame, et me käisime pidžaamas õhtuni välja. Ja kui külalisi ei tule, siis me lauda ei kata ja ei valmista süüa, vaid sööme niisama, nagu juhtub -, siis on juba asi kööga, siis ma tunnen, et mind pole iseendalegi vaja," laiendas Ots.