Philae näitab komeeti uues hiilguses
Möödunud aasta novembris õnnestus inimkonnal toimetada komeedile esimene automaatjaam. Kuigi Philae jõudis vähese valguse tõttu andmeid koguda vaid kolme päeva vältel ja on Maaga pärast seda ühendust võtnud vaid mõned korrad, muudavad kogutud andmetel põhinevad seitse komeeti kirjeldavat tööd oluliselt seda, mida seni komeetide ehituse ja olemuse kohta arvati.
Automaatjaama komeedile kukkumine ei kulgenud täpselt nii, nagu Philaet kontrolliv teadlasrühm lootis. Vahetult pärast komeedi pinna tabamist oleksid pidanud külmad gaasijoad suruma Philae vastu komeedi pinda ja kaks harpuuni selle püsivamalt komeedi külge kinnitama. Mõlemat süsteemi tabanud tõrgete tõttu põrkas see aga kahel korral 67P/Tšurjumov-Gerassimenko pinnalt tagasi. Ent nagu tuleb välja, ei kujutanud see endas täielikku läbikukkumist. Põrgete analüüs võimaldas öelda nii mõndagi komeedi ehituse kohta.
Kihiline kompvek
Teadlased leidsid kokkupõrgete energiabilanssi uurides, et esimesel maandumisel uppusid automaatjaama jalad kuni 0,25 meetri paksusesse teralisse ja suhteliselt pehmesse materjali. Kokku suutis regoliit neelata 50-80 protsenti Philae kineetilisest energiast. Siis tabas aga üks Philae jalgadest kõvemat pinnakihti, mille täpset tihedust ja survetugevust määrata ei õnnestunud. Küll aga oli see piisavalt tihke, et Philae langemiskiirusest jäi selle jalgadel asunud jääkruvide komeedi pinda surumiseks vajaka.
Sama nähti automaatjaama lõplikuks puhkepaigaks saanud Abydose piirkonnas, kus suutis komeedi pinda tungida üks jääkruvi, sedagi vaid osaliselt. Kõvast pinnast andis aimu ka MUPUS eksperiment, mille käigus üritati komeedi pinda vasardada mitmeotstarbelist mõõteseadet. Selleks ei piisanud isegi nelja megapaskalini küündivast rõhust, mis ületab inimhammustuse käigus avaldatavat rõhku umbes neli korda.
Suhteliselt tugev pinnakiht tuli astronoomidele üllatusena. Eelnevate missioonide käigus kogutud andmete alusel peljati suisa, et Philae upub paari meetri paksusesse tolmukihti. Kõvale koorikule selgituse leidmine ei pruugi kujuneda kuigi raskeks. Juba 1990. aastate alguses tehtud simulatsioonid viitasid, et päikesevalguse mõjul võivad pisemad jääterakesed tiheneda ja seejärel uuesti kristaliseeruda.
Ürgsuse varjund
Ennustuste kohaselt on komeedid umbes-täpselt samasugused nagu Päikesesüsteemi moodustumise ajal. Nõnda on astronoomid lootnud, et komeetide uurimine võiks aidata paremini mõista terve planeedisüsteemi kaugemat minevikku. Komeedi 67P/Tšurjumov-Gerassimenko pinnavormide mitmekesisus ja pinnase koostis vihjab aga, et keha võib olla viimasel ajal muutunud.
Näiteks leiti komeeditolmu analüüsimisel jälgi polüoksümetüleenist, mis võib moodustuda päikesevalguse mõjul metanaali molekulidest. Sama ühend selgitaks potentsiaalselt komeedi tumedat värvi. Samas takistab polüoksümetüleen teiste teadlastele rohkem huvi pakkuvate ühendite tuvastamist, mis aitaksid paremini mõista komeedi minevikku.
Philae poolt kogutud andmete analüüsil on leitud mitmeid erinevat tüüpi alkoholi molekule ja ebameeldiva lõhna poolest tuntud amiine, täheldatud nelja tüüpi molekule, mida pole varem komeetidel nähtud. Kokku kirjeldatakse 16 erinevat molekuli.
Teadlased on spekuleerinud, et osa elu tekkimiseks hädavajalikest aminohapetest tõid Maale just komeedid. Hüpoteesi kontrollimiseks tuleks võrrelda näiteks komeedil ja Maal nähtavate ühendite käelisust. Sarnaselt parema ja vasaku käe kindale pole kõigi molekulide ruumiline orientatsioon sama, isegi kui seda on nende atomaarne koostis ja aatomite vahelised seosed. Kui Maal ja komeedil leitavate molekulide orientatsioon ühtiks, viitaks see senisest kindlamalt, et need toimetasid planeedile komeedid. Paraku ei õnnestunud ebasoodsa maandumispaiga tõttu otseselt komeedi pinnast uurida ja teadlased pidid leppima kokkupõrkel üles paiskunud tolmu uurimisega.
Sellest jääb aga molekulide käelisuse määramiseks vajaka. Kuigi võib oodata, et Päikesele lähenedes paiskub komeedi pinnalt avakosmosesse üha rohkem tolmu ja jääd, mis vastava analüüsi võimalikuks muudab, pole kindel, et uurimisjaamaga õnnestub kahepoolne side taastada ning sellele vajalik käsk edastada.
Komeedi sisemus
Kui kujult kummiparti komeedi välispind näib olevat äärmiselt mitmekesine, näitab raadiolainete abil tehtud analüüs, et vähemalt selle „peaosa“ sisemus on kümnete meetrite lõikes suhteliselt ühetaoline. Kosmilise pardi „keha“ ei õnnestunud teadlastel aga Philae akude tühjenemise tõttu analüüsida. Seeläbi jääb vähemalt hetkel endiselt õhku küsimus, kas 67P/Tšurjumov-Gerassimenko näol on tegu kahest komeedist tekkinud liitkomeediga või on sellele praeguse kuju andnud päikesekiirguse mõjul toimunud erosioon.
Vaatamata kõvale pinnale näib komeet olevat tervikuna suhteliselt poorne. Ligikaudu 75-85 protsenti komeedi sisemusest on seest tühi.
Automaatjaama tulevik
Kuigi selle aasta juunis hakkas Philae päikesepaneelidele langema piisavalt palju valgust, et automaatjaam taas üles ärkaks, teadusandmeid koguma hakkaks ja komeedi ümber tiirleva Rosetta sondi vahendusel Maaga ühendust võtaks, kaotati juuli keskel taas automaatjaamaga kontakt. Vahepeal jõudsid Euroopa Kosmoseagentuuri teadlased aga kindlaks teha, et vähemalt ühe Philae raadiosaatja seisukord pole kiita ning automaatjaama orientatsioon on vahepeal muutunud.
Philae raadiosignaalide edastamiseks peavad automaatjaama ja Rosetta sondi raadioantennid asetsema üksteise suhtes kindlal viisil. Juunis kahepoolse side kindlustanud konfiguratsioon aga enam ei toimi. Uurimisjaamaga ühenduse saamist raskendab ka komeedi pinnalt kosmosesse paiskuv tolm, millelt peegelduv valgus võib ajab segadusse Rosetta ruumilist orientatsiooni määramiseks kasutatavat sensorit, mis registreerib kinnistähtedelt lähtuvat valgust.
Nii peab Rosetta tiirlema orbiidil, mis langeb Philae arvatava asukohaga kokku tunduvalt harvem. Järgmine võimalus automaatjaamaga ühendust võtta avaneb 7. augustil.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa