Kosmosekivid jõuavad maapinnale nagu jõuluvana põhjapõdrad
Ettevaatust! Kive kukub taevast arvatust sagedamini.
Meenuvad videokaadrid Vene linnast Tšeljabinskist, kuhu langes 2013. aasta veebruaris üsna suur meteoor. See plahvatas küll õnneks umbes 30 kilomeetri kõrgusel tükkideks, millest suurem osa põles atmosfääris ära, nii et maa- ja jääpinnalt leiti enamjaolt vaid väiksemaid kivikesi.
Senise arusaama järgi juhtubki nõnda kõigi meteooridega, mille läbimõõt ei ületa 50 meetrit või mis ei koosne just väga kõvast materjalist. Tšeljabinski meteoor arvatakse algselt olnud 20-meetrise läbimõõduga.
Kuid teisalt, aastal 2007 kukkus Peruusse Carancasi küla lähedale meteoor, mis lõi maa sisse ligi 14-meetrise läbimõõduga kraatri. Vaatamata sellele, et teadlaste käsutusse jõudnud andmete järgi polnud see algselt üldse eriti suur ja ka kraatri lähistelt leitud materjali kõvadus oli täiesti tavaline. Ka ei märganud keegi taevas mitte mingisugust tulekera.
Milles siis asi? Kuidas jõudis suhteliselt väike ja pehme meteoor nõnda ühtsena maapinnani, et suutis sinna nõnda suure kraatri lüüa? Peter Schultz Ameerika Ühendriikidest Browni ülikoolist on nüüd välja pakkunud seletuse.
Ta ütles mõne päeva eest San Franciscos toimunud Ameerika Geofüüsikaliidu konverentsil, et sellisel juhul, kui meteoor kujutab juba Maa atmosfääri sisenedes endast sisuliselt lahtistest kivitükkidest koosnevat kuhilat või kui ta laguneb selliseks kuhilaks atmosfääri kõrgemates kihtides, võib juhtuda, et see kuhil formeerub atmosfääris ümber ja muutub pikaks ja peenikeseks kiviroduks.
Sellisena mõjub talle väiksem õhutakistus, mistõttu ta ei kuumene liigselt ega plahvata veelgi väiksemateks tükkideks laiali, vaid liigub üle taeva häirimatus hanereas, umbes nii nagu jõuluvana põhjapõtradega. Kuid loomulikult potsatab ta paraku lõpuks maha ja tekitab kraatri, rikkudes igasuguse jõulu- või jaanirahu.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa