Ruth Kalda: noor perearst vajab tugivõrgustikku
Üha rohkem räägitakse pealetulevate perearstide põuast. Kas pealekasv on tõesti takerdunud, millised on lahendused põua leevendamiseks ja arstide Eestisse jäämiseks ning kas perearst tahab olla ettevõtja, nagu praegune süsteem ette näeb, arutleb Tartu ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda.
Suurim hulk Eesti perearste on terviseameti andmetel vanuses 51-60 eluaastat. Tänaste perearstide kõrgem iga paneb vaatama noorema põlvkonna perearstide poole.
Milline on olukord kümne aasta pärast?
Eestis töötavate arstide ja õdede arvu muutust 20 aasta perspektiivis ehk aastaks 2032 uurisid 2013. aastal Tartu ülikooli teadlased Raul-Allan Kiivet, Helle Visk ja Toomas Asser. Uuring näitas, et arstide hulga praegusel tasemel hoidmiseks tuleb arstitudengite vastuvõttu suurendada vähemalt 60 inimese võrra. Välismaale lahkub igal aastal kuni kolm protsenti töötavatest arstidest. See peaks vähenema poole võrra.
Tartu ülikoolis on küll järk-järgult vastuvõttu suurendanud, kuid see pole saavutanud veel neid arve, mida välja on pakutud. Samamoodi ei ole vähenenud Eestist lahkumine. Arstiõppe suurendamine hakkab olukorda parandama kõige varem kümne aasta pärast, sest arsti põhiõpe kestab kuus aastat, peremeditsiini erialaõpe veel kolm aastat juurde.
Perearstide vanuseline mediaan Eestis on 54 aastat, see tähendab, et rohkem kui pooled perearstidest on vanemad kui 54. Tõsisemad arvud on need, mis näitavad, et 2014. aastal oli 28 esmatasandi arsti 70-aastased ja vanemad. Üle 160 arsti olid vanuses 62-69 aastat ja suurim hulk arste oli vanuses 51-61. Neid oli terviseameti andmetel üle 350.
Seega, kui võtta aastas vastu 30 uut perearsti, ei kata see vanusest tingitud töölt lahkuvaid perearste ära. Vastuvõtu arvu kasvatamine kahekordseks ja enamgi ei ole võimalik paljudel põhjustel. Näiteks pole piisavalt soovijaid ning ka mitmetele teistele erialadele on jätkuvalt suur nõudlus, mistõttu ei saa nende vastuvõttu lõpetada ja suunata kõiki perearstideks õppima. Lisaks nõuab arstiõppe järsk suurendamine ka lisaressursse – nii õppejõude, loenguruume kui raha.
Pakume Eestis välismaad
2013. aastal viis Praxis läbi uuringu, kus fookuses oli noorte arstide väljavaated tööturul. Uuring näitas, et ülikooli lõpetanud arstide hulgas domineeris selgelt soov jääda Eestisse. 3/5 lõpetajatest olid veendunud, et nad asuvad siin erialasele tööle. Selle soovi kõrval nähakse end aga ka ajutiselt välismaal töötamas, sest seal on paremad võimalused enda arendamiseks, täiendamiseks ja raha teenimiseks.
Arstid, kes soovisid Eestist ära minna, nimetasid mineku põhjustena väiksemat töökoormust, paremaid töötingimusi, paremat palka ja töökeskkonna eeliseid. Näiteks ei oldud rahul Eestis valitseva ebakollegiaalsusega.
Noorte arstide äravoolu pidurdamiseks on Eestis välja pakutud kohustusliku suunamisaja kehtestamine ehk enne välismaale ei saa, kui oled riigile õpinguteks kulunud raha tagasi teeninud. Kohustuslikul suunamisel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed, mida tuleb hoolega kaaluda. Kindlasti ei saa seda rakendada ainult perearstidele, sest see oleks ebavõrdne kohtlemine ja võib mõjutada ka erialavalikut negatiivses suunas. Sellest lahendusest on lihtne rääkida, aga keegi ei tea selle võimalikke mõjusid.
Seega peaksime arendama ennekõike vajakajäämisi, mille pärast noored Eestist lahkuvad. Eelpool tõin välja ebakollegiaalsuse. Perearstide töölejäämise soodustamiseks on kollegiaalsuse aspekt ehk tugivõrgustiku olemasolu äärmiselt oluline. Vähemtähtsad ei ole töökeskkond, sissetulek ja võimalused areneda. Peaksime seda kõike suutma pakkuda Eestis, et noored arstid nendel põhjustel kodumaalt ei lahkuks. Määrava tähendusega on ka üleüldine perearstisüsteemi toetav tervishoiukorraldus.
Perearst kui töövõtja või ettevõtja?
Tugivõrgustiku olemasolu on määrav ka siis, kui noorel arstil on kaalukausil, kas asuda tööle linnas või maal. Mitmed noored on ise öelnud, et üksi maale tööle minemine hirmutab neid. Aga eks see kõik sõltub inimesest. Perearsti tööga kaasneb üsna suur vastutus – vastutus oma praksise pidamise, haigekassa lepingu ja nimistu patsientide ees. Kliinilisele vastutusele lisandub organisatoorne ja rahaline vastutus. Üksi töötamine tähendab ka seda, et puudub võimalus kiirelt kolleegiga konsulteerida ja nõu küsida, nagu see on võimalik haiglas või ka suuremate linnade perearstikeskustes.
Praegune suundumus grupipraksiste ja tervisekeskuste suunas võiks olla üheks meetmeks, mis pakub noortele turvalisemat töökeskkonda. Motivaatoreid on teisigi: suurem sissetulek, kohaliku omavalitsuse toetus perearstikeskuse ruumidele ja varustuse hankimisele, pereõdede olemasolu ja tugi ning ka abi elamispinna leidmisel ja soetamisel.
Paljude perearstide jaoks on tänane süsteem, kus perearst peab olema kõigi kohustuste kõrvalt ka ettevõtja, liialt suur vastutus, mida kanda. Kui 20 aastat tagasi oli ettevõtlus uus võimalus ja väljakutse ning andis meie erialale justkui uue näo, siis täna on väga palju muutunud nii tervishoiukorralduses, ühiskonnas tervikuna kui ka maailmas.
Perearstid soovivad rohkem liikuda, otsida uusi kogemusi ja väljakutseid, olla mobiilsem ja mitte enam nii seotud ja paikne kui varem. Ettevõtjaks olemine, praksise ja nimistu pidamine ja nende eest vastutuse kandmine on aga kohustused, mis sellist vaba liikumist ei soosi. Seetõttu on lihtsam olla pigem töövõtja kui ettevõtja.
See pole vaid Eesti iseärasus, samad trendid on noorte hulgas ka Lääne-Euroopa riikides. Olen rääkinud nii Taani kui Hollandi kolleegidega ning tean Norra näitel, et võrreldes 10-15 aasta taguse ajaga, on ka neil ettevõtjatest perearstide hulk ja huvitatus ettevõtlusest oluliselt langenud. Seega, elu peab olema mitmekesisem ja pakkuma võimalusi erinevateks lahendusteks.
Toimetaja: Piret Pappel, Tartu ülikool