Eesti teadlased soovivad parandada luuüdi kasvajaga patsientide elulemust
Kõikidest hematoloogilistest ehk vere ja veresoonkonna kasvajatest moodustavad üle poole lümfoomid, seejärel tuleb leukeemia oma erinevate vormidega ja siis müeloom. Müeloomtõbi on luuüdi kasvaja, mis moodustab 13 protsenti kõigist verevähi vormidest. Haigus pole ravitav, kuid seda on võimalik erinevate ravimeetoditega kontrolli all hoida. Eestis on sellesse haigestunud inimeste elulemus ainult 30 kuud, USAs tunduvalt kõrgem.
Selleks, et ka Eesti müeloomi diagnoosiga patsiendid võiksid tulevikus kauem kvaliteetset elu elada, tahavad eri riikide spetsialistid rohkem koostööd teha. Reedel, 9. septembril kogunevad Tartu ülikoolis eksperdid Eestist, USAst ja mujalt, et rääkida tõve uuematest arengutest ning suurendada teaduskoostööd USAga. Eesmärgiks on parandada müeloomihaigete elulemust Eestis.
Tartu ülikooli hematoloogia dotsent Edward Laane sõnul on lääneriikides vanusele kohandatud (arvesse võetakse rahvastiku vanuselist koosseisu) luuüdi kasvaja esinemissagedus 5,6 juhtumit 100 000 inimese kohta aastas, mediaanvanus on diagnoosimisel 70 eluaasta ringis.
Pärast seda, kui 1969. aastal võeti kasutusele melfalaan ja prednisoloon, püsis müeloomi ravi enamiku patsientide puhul muutumatuna 30 aastat ja keskmine elulemus ehk elatud aeg pärast diagnoosi saamist oli seejuures kaks kuni kolm aastat. Elulemus pikenes kolme kuni nelja aastani tänu kõrgdoosis keemiaravi kasutusele võtmisega, millele järgnes autoloogne siirdamine.
„Alates 1999. aastast, mil müeloomi ravisse lisandusid uued ained, on keskmine elulemus märkimisväärselt paranenud, teatud kohtades isegi rohkem kui viis aastat. Kuid elulemus on paranenud peamiselt USA elanikkonna hulgas,“ tõdes Laane.
Ta tõi näiteks, et USA SEER rahvastiku andmebaasi kohaselt oli vahemikus 2005–2011 müeloomi viie aasta elulemus 46,6 protsenti ja Euroopa Liidus 39,6 protsenti vahemikus 2006–2008.
„Eestis oli müeloomi elulemus vahemikus 2005–2009 ainult 30 kuud ja vahemikus 2010–2014 viie aasta elulemus vaid 33 protsenti. Erinevus on peamiselt tingitud USA, Euroopa ja Eesti erinevast ligipääsust müeloomivastastele ravimitele. Olukord Eestis on väga muret tekitav,“ ütles dotsent.
USAs asuva maailma juhtiva müeloomi uuringute ja ravi keskuse, uuenduslike alus- ja kliiniliste uuringute eestvedaja Dana Farberi vähiinstituudi müeloomiprogrammi juhi professor Kenneth Andersoni sõnul võib müeloomihaigete keskmine elulemus olla rohkem kui kaheksa aastat.
Reedel tuleb samast vähiinstituudist Tartusse maailma üks juhtivaid müeloomi uurijaid professor Nikhil Munshi. Ta on uusimat tehnoloogiat kasutates leidnud, et immuunsüsteem ja geneetiline ebastabiilsus mõjutavad oluliselt müeloomi patogeneesi ja haiguskulgu. Professor Munshi töörühm on avaldanud arvukalt artikleid müeloomi immuunbioloogia ja geneetika kohta.
Edward Laane sõnul on seminari eesmärk edendada teaduskoostööd Dana-Farberi vähiinstituudi ja Tartu ülikooli vahel. „Otsene kasu Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinikule on teadustöö koostöös USA parima vähiuuringute keskusega, mille eesmärk on omakorda parandada müeloomihaigete elulemust Eestis,“ ning lisas, et koostöö võiks anda ka noortele Tartu ülikooli teadlastele võimaluse külastada Dana-Farberi vähiinstituuti.
Reedel, 9. septembril kell 12–17 toimub Tartu ülikooli aulas seminar „Müeloomtõbi 2016 – uusimad arengud“. Programm on elluviidud tänu Balti-Ameerika vabaduse fondi (BAFF) rahastusele.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool