Tõestatud: õudus paneb vere tarretama
Sajanditevanusel fraasil on reaalne alus. Paarikümne vabatahtliku verd enne ja pärast neile õudusfilmi näitamist analüüsinud teadlased kinnitavad, et hirmutavate olukordade mõjul kasvab veres selle hüübimist soodustavate valkude hulk.
Inimesed uskusid juba keskajal, et hirmutavate olukordade mõjul võib veri jäiseks muutuda või isegi hanguda. Kui toona tõenäoliselt oletust otseselt proovile ei pandud, on sõnaühendi ''verdtarretav'' tekkepõhjused huvitanud sajandeid hiljem elanud arstiteadlasi. Hirm võib teha kehaga paljutki. Samasisulist väljendit kohtab seejuures mitmetes erinevates keeltes, sh ka inglise (bloodcurdling), hollandi (bloedstollend), saksa (das Blut in den Adern erstarren lassen) ja prantsuse keeles (glacer le sang).
Värskes töös näitasid Hollandis asuva Leideni ülikooli teadlased Banne Nemeth ja Luuk Scheres 24 tervele üliõpilasele nädalapikkuse vahega 2010. aastal linastunud õudusfilmi „Insidious“ ja dokumentaalfilmi „Aasta Champange'is“. Kümme katsealust vaatas esmalt dokumentaal-, teised õudusfilmi. Vereproove võeti nii veerand tundi enne kui ka pärast filmi nägemist.
Analüüsis sai kasutada vaid 21 vabatahtliku proove. Kahes näidises hakkasid verelibled lagunema, üks vabatahtlik minestas pärast õudusfilmi vaatamist vereproovi võtmisel hirmust. Ülejäänud proovide puhul võis selgelt näha, et õudusfilmi vaatamise mõjul hakkas veres kasvama hüübimisfaktor VIII, kuid mitte teiste molekulide nagu trombiinide ja antitrombiinide hulk. Autorid märgivad et hüübimisfaktor VIII on üks verejooksude peatamiseks hädavajalikest valkudest.
Nemeth ja Scheres lisavad, et evolutsioonis mõttes on tähelepanek loogiline. Hirmutavas olukorras potentsiaalselt eluohtlikuks vigastuseks valmistumisel suudab keha haavale kiiremini reageerida ja päästa verekaotuse vähendamisega mõnikord ka elu. Õudusfilmi järel oli paljude katsealuste hüübimisfaktor VIII suhteline sisaldus veres aga sedavõrd kõrge, et kergitas venoosne tromboosi ehk veretrombi tekkeriski enam kui 17 protsenti.
Uurimus ilmus ajakirjas British Medical Journal jõulunumbris.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa