Siirdemeditsiini ekspert: täppismeditsiini arendamine tõotab Eestile olulist kokkuhoidu ja tuluallikat (4)

(Foto: Postimees/Scanpix)
Jaan-Juhan Oidermaa
1.11.2015 8:11
Rubriik: Tervis

Tervishoiuteenuste ja ravimite hind on viimastel aastakümnetel hüppeliselt kasvanud, neelates vähemalt arenenud riikides 10-15 protsenti nende sisemajanduse kogutoodangust. Samal ajal peab tervishoiusüsteemi üleval pidamisega hakkama saama üha väiksem hulk maksumaksjaid, sundides riike reformidele, mida pole nähtud viimasest ilmasõjast saadik.

ERR Novaatorile antud intervjuus leiab Šveitsi riikliku tehnoloogiainstituudi siirdemeditsiini professor Jonathan Knowles, et üleminek personaal- ehk täppismeditsiinile on hinnasurve tõttu paratamatu. Eestil oleks aga tänaseks loodud infosüsteemide ja andmebaaside toel potentsiaali saada inimese raviks kõigi tema isiku- ja terviseandmete kasutamisel läbimõeldud väärtusahela korral maailma üheks juhtivaks eksperdiks, sillutades teed nii ekspordikõlbulike tarkvaralahenduste kui ka teadmuseni.

Isiklikuma lähenemise paratamatus
Inimesed elavad tänu kaasaegsele meditsiinile kauem kui kunagi varem. Uute ravimite väljatöötamine toimub metoodiliselt ja kindlate reeglite järgi. Kadunud on ajad, kus innovatsioon seisneb näiteks silmapõletiku korral silmakoopasse tuvivere valamises ja seejärel silmalau kokku õmblemises. Selle asemel võetaks teraapia või ravimi tõhususe hindamisel aluseks paljude inimestega tehtud pimekatsed.

Knowlesi sõnul tähendab see paratamatult, et turule jõudvad ravimid on mõeldud keskmisele inimesele. Nagu igaüks enda näitel tunnistada võib, vastavad keskmise ideaalile täielikult vaid vähesed.

„Kui võtta näiteks skisofreeniaravimid, siis on meile väga head andmed selle kohta, et need töötavad vaid 90 protsendi inimeste puhul. Teised kogevad kõrvaltoimeid, kuid nende seisund ei parane. See on klassikaliste kliiniliste katsete probleem. Kui me valiksime hoolikamalt, kellele me mida anname, säästaksime raha ja ka kindlasti skisofreenia patsientide psüühikat,“ tõi professor näite.

Sama võib öelda mitmete klassikaliste vähiravimite ja -teraapiate kohta. Kasu lõikab keskmiselt vaid iga kolmas. Veelgi enam, teaduskirjanduses leidub üha rohkem tõendusmaterjali selle kohta, et valesid ravimeid saades võib surm saabuda isegi kiiremini kui mitte midagi tehes. Suur osa vähiravimitest panevad märkimisväärne surve alla ka terved rakud.

„Inimesed surevad, kuna me anname neile valesid ravimeid vales kombinatsioonis. See paneb tervishoiusüsteemile lisakoorma, kuna patsiendid tulevad valet ravimit saades kiiremini tagasi ja mõned vajavad nende kõrvaltoimete tõttu täiendavat hoolt. Tegelikult on tervishoiusüsteemile tunduvalt kulukam teha midagi valesti kui õigesti,“ sõnas Knowles, vastates seega enda jaoks küsimusele, kas riigid saavad üleüldse senisest isiklikumat lähenemist enda jaoks lubada.

Tee isiklikuma lähenemise suunas
Üheks oluliseks komponendiks paradigma nihkes on Knowlesi sõnul uut tüüpi kliinilised katsed. Pimekatsete asemel, kus osalejatel ja paremal juhul ka katse läbiviijatel pole andmete analüüsimise ajal isegi aimu, kas uurimisalused said pärisravimeid või nn suhkrutablette, jälgitaks võimalik paljude inimeste reaktsiooni uutele ravimitele või vanade ravimite uutele kombinatsioonidele vahetult. Seejuures kogutaks võimalikult palju andmeid.

„Kui sul on piisavalt palju inimesi ja erinevat tüüpi infot, saad tuletada erinevaid reegleid ja seaduspärasid, mis peavad paika kindlate patsiendirühmade puhul. Aja jooksul saad teada, mis on just nende jaoks parim lahendus. Saad teada, kas parim lahendus on näiteks üks või teine ravim, kiiritusravi, operatsioon, miski muu või nende kombinatsioon,“ selgitas professor.

Tundlike isikuandmete kogumine ja kasutamine viib privaatsusküsimusteni, mille suhtes jätkus filosoofidel ja õigusteadlaste väitlusainet päevadeks. Knowles nendib, et see on probleem, kuigi isiklikul tasandil suhtub ta geeni- ja terviseandmete jagamisse stoilise rahuga.

„Ma olen tunduvalt murelikum selles osas, mida on häkkeritel kätte saada meie pankadest, Facebooki lehelt ja suhtlusrakendustest. Ent see ei tähenda, et nende väärkasutamise vältimiseks tuleb luua kindlaid raamistikke. Näiteks Ühendkuningriikides müüdi edasi pensionisaajate lekkinud isikuandmed, mispeale helistati neile pärast pensionipäeva umbes kuus korda päevas ja pakuti neile ostmiseks erinevaid ravimeid. See on selgelt vale,“ märkis ta.

Uute ravimite ja teraapiate arendamisest huvitatud ettevõtete kaalutlused on tänapäeval enamasti teistsugused. „Ravimifirmad loodavad minu arvates veidi iganenult, et geeniandmetest kooruvad välja uued olulised ravimite sihtmärgid. Ent see juhtub vaid populatsiooni tasemel, mistõttu pole nad indiviidist tegelikult väga huvitatud. Seega ei usu ma, et neil on tervise- ja geeniandmetest väga palju kasu ja me tohiksime lasta neil nendega väga vabalt toimetada. Näiteks GenomicsEngland projekti raames on meil ses osas väga selged piirangud. Eesti vajab midagi sarnast,“ leidis Knowles.

Personaalmeditsiini kasutegur
Kuigi personaalmeditsiin ei too tõenäoliselt erasektorile hõlptulu, võiks see riigi rahakotti pikemas perspektiivis siiski raskemaks muuta. Kasvõi näiteks maksude maksmise seisukohalt. Õige ravimi või teraapia abil saab näiteks vähipatsientide eluiga pikendada paari või isegi paarikümne aasta võrra. „Muidugi surevad nad lõpuks millessegi. Ent tehtavaid kulutusi tuleks vaadata laiemas kontekstis. Sinna juurde tuleks arvata tervishoiukulutused, mida me tavaliselt ei mõõda, olgu nendeks haigushüvitised või töötuabirahad. Kui suudad kedagi kauem tööl hoida ja sellega haiguste sotsiaalset hinda langetada, siis on majanduslik kasu veelgi suurem,“ märkis Knowles.

Siiski näeb Knowles mitut võimalust täppismeditsiiniks tarvilike süsteemide pealt otseselt teenida. „Põhirõhk peaks olema ikkagi riigi enda tervishoiul. Tüüpiliste lääneriikide puhul moodustavad sellega seonduvad kulutused SKP-st 10-15 protsenti. Kuid kindlasti hakkavad geeni- ja terviseandmeid koondavate andmebaaside vastu huvi tundma ka farmaatsiaettevõtted, et otsida uusi ravimite sihtmärke ja teha patsientide nõusolekul kliinilisi katseid just neid huvitava sihtrühma peal,“ märkis professor.

Põhiliseks ekspordiartikliks võiksid saada täppismeditsiini rakendamise erinevates valdkondades võimalikuks muutvad tarkvaralahendused. „Te ei pea seejuures kokku panema tervet süsteemi, vaid võite piirduda ka väärtusahela teatud osade loomisega. Näiteks süsteemidega, mis aitavad inimestel paremini hallata kardiovaskulaarsete haiguste või rinnavähi ravi. See sarnaneks mobiiliäpile või arvuti algoritmile, millel oleks õiged liidesed (erinevate andmebaasidega ühendumiseks),“ selgitas Knowles.

Viimaks on alati võimalus lõigata kasu teadmuselt, kogemuselt ja süsteemidelt, mis on tekkinud või tekivad eesti patsientide vajaduste katmiseks loodud lahenduste käigus. „Näiteks võite minna mõne USA suurhaigla juurde ja öelda, et meie südame- ja veresoonkonna haigusi põdevate patsientidega tegelemiseks loodud süsteemi abil on teil võimalik kokku hoida 10-20 miljonit dollarit. Kui lahendus töötab tõepoolest hästi, on teiste jaoks selle ostmine odavam, kui ise analoogse süsteemi nullist üles ehitamine,“ märkis professor.

Mees rõhutab, et kuigi eestlastel endil on näiteks tervise infosüsteemi sh e-haigusloo puuduste kohta öelda nii mõndagi kriitilist, on ülejäänud maailm Eestist veel sammu võrra maas. „Te olete meditsiiniandmete hoiustamise ja kättesaadavaks tegemise osas dramaatiliselt edasi liikunud. Ma pole varem midagi sellist näinud. Taani on lähedal, aga ma arvan, et Eesti lahendus on parem. Te peate teadma, et Ühendkuningriigi tervishoiuteenistus üritas 7-8 aasta eest midagi sellist luua, kulutas 20 miljardit naela ja ei saanud selle eest ikka praktiliselt midagi,“ tõi Knowles näite.

Edu ei pruugi kindlustada ka end juba tõestanud süsteemide väljaspoolt ostmine. Hoopis tähtsam on nende oskuslik juurutamine. Knowles toob näitena Cambridge'i ülikoolihaigla, mis otsustas minna hiljuti üle ühe ameerika ettevõtte poolt loodud e-haigusloo süsteemile. „See meenutas olemuslikult juba Eestis eksisteerivat. Kuid kuna selle tarvitusele võtmine ei kulgenud ladusalt, laskus kogu haigla kaosesse. Sekkuma pidi riiklik tervishoiuteenistus. Seega võiks märkimisväärseks tuluallikaks ka oma oskusteabe eksportimine,“ laiendas professor.

Knowles märgib, et kuigi Eesti on praegu tervishoiuvaldkonnas IT-lahenduste rakendamise poolest esirinnas, ei tasu veel loorberitele puhkama jääda. „Usun, et sobilike investeeringute ja läbimõeldud väärtusahelaga sh ka näiteks sotsiaalkindlustusmakseid ja töötust, on nende korralikul haldamisel paljude teiste riikide ja organisatsioonide ees märkimisväärne eelis. Sellest korralikult kasu lõigates võiks Eesti saada maailmas üheks keskuseks, kus meditsiinisüsteemi tõepoolest tõhusamaks muudetakse ja sellega teistele eeskuju antakse,“ mõtiskles Jones.

Ühe või teise stsenaariumi realiseerumine sõltub aga professori sõnul otseselt selles, millise fookusega edasi liigutakse ja kui sujuvalt personaalmeditsiini juurutamine laabub.

Jonathan Knowles pidas loengu „Kuidas personaalmeditsiinist ja suurandmete analüüsist majanduslikku kasu lõigata?“ 26. oktoobril toimunud terviseinnovatsiooni foorumil „Fookuses on personaalmeditsiin“.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar