Kuidas mõõta mutatsioonide mõju tervisele?
Geneetikud vaagivad keskkonna ja pärilikkuse tekitatud muutusi.
Siiani on vähe teada, kuidas ja mil määral dikteerivad ümbritsevad tingimused geenide aktiivsust. Näiteks ei pruugi kõik kasvajat tekitava mutatsiooni kandjad tingimata vähki haigestuda.
Personaalmeditsiini arengu eelduseks on see, et geneetikutel õnnestub lahti muukida, millal geenimuutused avalduvad ja millised on mutatsioonide omavahelised võimalikud mõjud.
Keskkonna rolli eri tunnuste kujunemisel saab kaardistada ühemunakaksikute uurimisel. Ühemunakaksikud arenevad ühest viljastatud munarakust, seega on nende DNA identne. Siiski ei teki kaksikutel alati täpselt samad haigused. Pärilikkuse uurijatele on see heaks tõendiks, et keskkond mõjutab geenide avaldumist.
Šveitsi Genfi ülikooli teadlased analüüsisid 400 kaksikutepaari koeproove – vere-, naha-ja rasvarakke ning valgeid vereliblesid. Õdede hulgas oli nii ühemuna- kui kahemunakaksikuid.
Lisaks geeniinfole uuriti ka RNAd. See lubas aru saada, milliseid geenid olid kasutusel eri kudedes ning kuidas DNA molekuli põhjal toodetud RNAd oli töödeldud ja muudetud.
Selgus, et kindlad mutatsiooniseeriad mõjutasid geenide avaldumist. Näiteks valgete vererakkude ja rasvkoerakkude osade geenide alleelid ehk erinevad variandid töötasid kaksikõdedel erinevalt.
Muutused oli seotud geenidega, mille puhul on hästi teada allumine keskkonnamõjule. Näiteks valgetes verelibledes olid muutused ühes geenis, mida mõjutab kokkupuutumine mononukleoosi ehk niinimetatud suudlemisnakkuse tekitaja Epstein-Barri viirusega. Rasvkoerakkude muutused esinesid geenides, mille aktiivsust mõjutavad treening ja toitumine.
Uurimuse autori Alfonso Buili sõnul sõltub geenimuutuste avaldumine ilmselt suuresti sellest, millised mutatsioonid esinevad selle lähedal ja kaugemalgi asuvates DNA osades.Kui soovime ennustada, millised haigused võivad inimesel tekkida, pole tema genoomis asuvate mutatsioonide loetelu koostamisest pole tõenäoliselt suurt kasu.
Mutatsiooni oletatava mõju hindamiseks peab seega arvestama kogu inimese genoomi ja selle eripärade ning samuti ümbritseva keskkonnaga.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Genetics.
Toimetaja: Piret Pappel
Allikas: Nature Genetics