Digimaailm jõuab elusloodusele järele
Infotehnoloogia on maailma ajaloos väga eriline ja enneolematu nähtus. Vahest isegi sama eriline ja enneolematu nähtus kui meie planeedi elusloodus? Rühm austraalia ja ameerika teadlasi on nüüd igal juhul kirjutanud artikli, milles mõlgutavad mõtteid digimaailma ja eluslooduse sarnasuse üle.
Michael Gillings Sydneyst Macquarie ülikoolist ja ta mõttekaaslased kirjutavad ajakirjas Trends in Ecology & Evolution, et infomahult on internet juba elusloodusele järele jõudmas. Kui elu informatsioonilist alust DNAd on maakeral praegu 500 miljardi miljardi miljardi miljardi elementaarühiku ehk nukleotiidi jagu, siis arvatavasti juba lähema saja aasta jooksul kasvab internetis sisalduv infobittide hulk veelgi suuremaks.
Digitaalne infohulk kasvab eksponentsiaalselt. Seejuures võib temas täheldada paralleele eluslooduse evolutsiooniga: ka digiinfot saab väga täpselt kopeerida ehk replitseerida nagu DNAd, digiinfo võib samas peaaegu piiramatul arvul viisidel ümber kombineeruda, kusjuures mõned kombineerumisviisid on püsivamad ehk elujõulisemad kui teised.
Teisisõnu, digimaailmas toimib evolutsioon, ja tundub et veelgi kiiremini kui eluslooduses. Ja nii nagu süsinikupõhises eluslooduses on välja arenenud inimaju, nõnda tegutseb ränipõhises digimaailmas kohati juba ka tehisintellekt.
Nüüd tuleb Gillingsi ja kaasautorite sõnul küsida, kuidas need kaks süsteemi, elusloodus ja digimaailm omavahel läbi hakkavad saama. Võime peagi jõuda kriitilisse punkti, kus bioloogiline ja digitaalne informatsioon hakkavad omavahel püsimajäämise nimel konkureerima või siis hakkab üks neist teise peal parasiteerima, nii nagu eluslooduse sees on seni tihtilugu juhtunud.
Kuid õnneks on autoritel välja pakkuda veel üks võimalus: kahe infosüsteemi sümbioosis kujuneb välja kõrgema taseme üliolend, mille alamsüsteemid talitlevad suhteliselt konfliktivabalt ja töötlevad saadaolevaid andmeid üldist kasu tooval viisil.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa