Liiklus oleks sujuvam kärjelises tänavavõrgus
Liiklusummikud on väga tüütud nähtused. Nüüd on Colombia teadlastele pähe tulnud idee, kuidas tänavavõrku nõnda ümber korraldada, et ummikuid tuleks ette harvem. Nad jooksutasid arvutil üht suhteliselt lihtsat matemaatilist mudelit, mis kirjeldas autoliiklust linnas, mille tänavad olid rajatud kuusnurkse mustrina, justkui mesitaru kärjekannude seinad.
Luis Eduardo Olmos ja Jose Daniel Munoz Bogotas asuvast Colombia rahvusülikoolist võrdlesid autoliiklust kuusnurkse tänavaplaaniga linnas ja Uues Maailmas väga levinud ruudustikulise tänavaplaaniga linnas, mille tuntud näide on New Yorgi Manhattani linnaosa.
Nad kirjutavad võrguajakirjas arXiv, et Manhattani-laadses linnas kulgeb liiklus väikese autode arvu korral väga sujuvalt, kuid tipptunnil, mil autosid palju, tekivad suured seisakud. Kahe äärmusoleku vahel aga valitseb olukord, kus aeg-ajalt tekib siin-seal väikesi ummikuid, mis aga ka üsna peatselt taas lahenevad.
Meekärje-laadses linnas seevastu, näitab mudel, on üleminek järsem: kui valgusfoorid puuduvad, siis ühel hetkel muutub sujuv liiklus ühtäkki suureks ummikuks. Kuid lahenduseks oleksid just foorid. Foorid aitaksid meekärje-laadses tänavavõrgustikus liikluse laheda hoida ka sellise autode arvu juures, mis nelinurkse tänavavõrgustiku kindlalt umbe ajaks.
See on nüüd üks niisugune teadustulemus, mille kohta võiks öelda, et hea teada, aga paraku on meie linnades tänavavõrk juba olemas ja kärgstruktuuri oleks seetõttu suhteliselt raske juurutada. Kuid hea, et vähemalt teoorias on lahendus olemas.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa