Ultraheli võimaldab näidata HD-videot ka läbi lihakäntsaka
Nagu iga WiFi-ruuterist piisavalt kaugel netis surfata üritanud arvutihuviline tunnistada võib, piisab signaali kadumiseks mõnikord isegi ruuteri ja sülearvuti vahele sattunud sõbrast. Rühm ameerika insenere näitab nüüd, et info ülikiirelt läbi inimkeha saatmiseks võiks kasutada raadiolainete asemel edukalt ultraheli.
Inimkehasse siirdatud implantaatide ja teiste meditsiiniseadmetega info vahetamiseks kasutatakse tavaliselt raadiolained. Ent kuna raadiolained ei levi kehas väga hästi, jääb selle kiirus tavaliselt alla 50 kb/s. Selgema signaali saatmiseks on võimalik kasutada küll võimsamaid saatjaid, kuid need võivad hakata kahjustama selle lähistel asuvaid kudesid.
Ameerika Ühendriikides asuva Illinois' ülikooli teadlased teatavad nüüd, et head alternatiivi võiks pakkuda ultraheli. Kuigi ookeanisügavustes mõõdetakse selle vahendusel toimuvat andmevahetust taas kilobaitides, on laboritingimustes saavutatud isegi kiirusi, mis ületavad 120 Mb/s. Värskes töös näitas Andrew Singer, et infot sobival viisil kodeerides on võimalik saata ultraheliga andmeid läbi sealihaste ja veisemaksa isegi kiirusel 20—30 Mb/s.
Viimasest piisaks näiteks HD-lahutusvõimega filmide esitamiseks. Alles emaüsas arenevatele loodetele kaabelteenuse pakkumisest on aga asi kaugel. Küll võiks üheks potentsiaalseks rakendusalaks olla implantaatidega andmete vahetamise kõrval allaneelatavad kaameraga täiendatud kapslid, mis pakuks alternatiivi hetkel kasutatavatele suntidele.
Töörühm kirjeldab lahendust veebikeskkonnas ArXIv.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa