Tehisintellekti uurija: loodan, et robotitest ei saa kunagi kohtunikke
Londoni ülikooli kolledži arvutiteadlased esitlesid koostöös õigusekspertidega hiljuti tehisintellekti, mis suudab ennustada Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud juhtumite lõpptulemust 79-protsendilise täpsusega. Süsteemi kirjeldava uurimuse juhtivautor Nikolas Aletras roboteid kohtusaalis näha ei soovi, küll võiks tehisintellekt kiirendada reaalsete abivajajateni jõudmist.
Ühe peamise järeldusena leidsite tehisintellekti käitumise põhjal, et kohtunike otsuseid mõjutavad sagedamini mitte-õiguslikud põhjused. Mida see tehisintellekti loomisega tegelevate teadlaste jaoks, kui inimeste jäljendada üritavale robotkohtunikule ei saa anda ette lihtsalt paksu raamatut kõigi seadustega?
See valmistaks teatavaid dilemmasid, kui meie eesmärgiks oleks luua süsteemi, mis peaks käituma täpselt nagu inimene. Ent antud juhul kinnitab see varasemate uuringute tulemusi, et kohtunikud kipuvad olema pigem realistid kui formalistid. Teisisõnu ei ole nad sedavõrd kinni õiguslikus raamistikus, vaid võtavad arvesse juhtumile iseloomulikke asjaolusid, et tulemus pole mitte niivõrd ''õige'' kui ''õiglane''. Samale on viidanud ka näiteks Ameerika Ühendriigi Ülemkohtu otsuseid analüüsinud tehisintellekt, millest meie enda süsteemi loomisel inspiratsiooni saime.
Arvestades kui kiiresti tehisintellekti võimekus kasvab ja nende poolt tehtavad otsused võiksid põhineda üha ulatuslikumal kohtupraktikal, siis millal võiksime näha tehisintellekte kohtumõistjatena või kas see on üldse midagi, mille poole püüelda?
Uudiseid jälgides on ilmselge, et tehisintellektile pannakse suuri lootusi. Kuid ütlen esimesena, et näiteks meie loodud tehisintellekt ei suuda teha sarnaste juhtumite puhul, mis nõuavad eriliselt peensustele tähelepanu pööramist, alati õigeid otsuseid. Selle parandamiseks peaksime analüüsima veel palju rohkemaid juhtumeid. Samuti oleks hea teada, kas suudaksime jõuda sama hea vaid pelgalt kohtule esitatud tõendite põhjal, mitte analüüsides vaid kohtu koostatud tekste. Ei ole mingit põhjust arvata, et tehisintellekt selleks võimeline pole.
Samal ajal on küllaltki ootuspärane, et vastavad süsteemid muutuvad üha paremaks ja nende hinnangud langevad inimkohtunike omaga kokku üha paremini. Kuid isegi juhul, kui tehisintellekt oleks ilmeksimatu – mõeldes juba pelgalt moraalsetele ja eetilistele aspektidele, mis kohtumõistmise intelligentse kätte usaldamisega seonduvad, on see libe tee.
Kui küsid minult isiklikul tasandil, millal võiksid robotid kohtunikke asendada, siis loodan, et seda ei juhtu mitte kunagi. Inimeste elu on liiga nüanssiderikas, et selle üle otsustamist saaks anda hetkel masinate hoolde. Seaduste endi poole vaadates jätavad need sageli masina jaoks liiga palju tõlgendamisruumi.
Kui see pole eesmärk omaette, siis milleks kohtusüsteemi peensusi tundvaid tehisintellekte kasutada saaks või võiks?
Esiteks on meil on võimalik mõista sügavamalt õigusmõistmise protsessi ennast ehk seda, kuidas või mille alusel kohtunikud oma otsuseid teevad. See seondub laiemalt õigusteaduste vallas nähtava formalistide ja realistide vahel nähtava debatiga. Ses osas pakub meie töö taas kinnitust, et puhtad õiguslikud mudelid, eriti deduktiivsed ei ennusta eriti raskemate juhtumite puhul kohtunike käitumist väga hästi.
Teiseks saaksime anda nõnda senisest kiiremini abi inimesteni, kes seda reaalselt vajavad. Kasvõi Euroopa Inimõiguste Kohtus võib juhtumite läbivaatamine võtta teinekord enam kui aasta. Mõistetavalt näeme seetõttu ka pikki järjekordi. Teades, millist tüüpi juhtumite puhul on vähemalt minevikupraktika põhjal rikkumine aset leidnud, on võimalik anda neile pisikaebuste ees teatav prioriteet.
Uurimus ilmus ajakirjas PeerJ Computers Science.