Sõrmejälgi võiks asendada ajujälg
Iga inimene on ainulaadne ning tajub ja reageerib ümbritsevale keskkonnale mõnevõrra erinevalt. Rühm neuroteadlasi näitab nüüd, et iga inimese ajus nähtav aktiivsus on sedavõrd unikaalne, et selle alusel on võimalik tuvastada inimesi sajaprotsendilise täpsusega, pakkudes alternatiivi traditsioonilistele turvameetmetele.
Ainulaadse aktiivsusjälje koostamiseks näitas Sarah Laszio kaaslastega poolesajale täisealisele katseisikule 500 pilti, mis kujutasid kuulsusi nagu Anna Hathaway, elutuid objekte, näiteks pitsalõiku, ning sõnu nagu ''mõistatus''. Samal ajal jälgis töörühm 30 elektroodiga täiendatud elektroentsegfalograafiga, kuidas muutus seepeale nende aju elektriline aktiivsus esimeste millisekundite vältel. Uurimisalustel endil puudus ajavahemiku lühiduse tõttu võimalus seda teadlikult mõjutada.
Kogutud andmete täiendaval töötlemisel lahutati registreeritud aktiivsusest taustamüra ja destilleeriti sellest uurimisalusepõhiselt pildi põhituum. Täiendaval analüüsil leidis Laszio, et unikaalse biomeetrilise signaali koostamiseks piisas ka 27 pildist ja viiest sensorist. Viitekümment uurimisalust oli võimalik üksteisest eristada 100protsendilise täpsusega ka kümme kuud hiljem. Eelnevalt oli sama töörühm leidnud, et vaid tekstipõhise lähenemisega sai katsealustel vahet teha 97protsendilise täpsusega.
Laszio töörühm pole ainus, kes on üritanud rakendada isikutuvastuseks aju elektrilist aktiivsust. Muu hulgas on varem proovitud kõrgtehnoloogilise salasõnana kasutada konkreetse mälestuse või objekti meenutamisel nähtavat aktiivsust. Samas sai nende käigus selgeks, et aktiivsusmustrid moonduvad teistsuguse tuju või pelga hajali oleku mõjul selleks liiga palju.
Ajuteadlane nendib, et kasutatud meetodit ei hakata ilmselt kunagi rakendama väga laialdaselt. Samas märgib Laszio, et see oleks siiski turvalisem, kui isikutuvastuseks näiteks sõrmejälgede või võrkkesta kasutamine. Esimese saab rekonstrueerida juba näiteks piisava lahutusvõimega foto põhjal. Võrkkestajäljendit saab kasutada aga elus vaid ühe korra kuni selle varguseni.
Uurimus ilmus ajakirjas IEEE Transactions on Information Forensics and Security.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa