Keemikud said jälile van Goghi maalide tuhmumisele
Vincent van Goghi keevaline loomus on legendaarne. Intensiivsus peegeldus ka tema maalidel. Mitmed kunstniku kuulsamad tööd on aga aastate möödudes muutunud järjest kahvatumaks. Belgia keemikud on nüüd leidnud põhjuse, miks punane pigment van Goghi maalidel valgeks muundub, mis avab võimaluse näha teoseid nende endises hiilguses.
Punast pliid ehk pliimennikut peetakse üheks kõige kaugemale ulatuva ajalooga inimeste poolt valmistatud pigmendiks. Värvainet kasutati juba antiikajal. Kuigi ühend peab ajahambale vastu suhteliselt hästi, on keemikud ja kunstiteadlased varemgi märganud, et mõnikord omandab see aja möödudes valguse toel valkja varjundi. Eriti hästi on see märgata Vincent van Goghi maalidel. Näiteks pildil Heuschober an einem Regentag (Küün vihmasel päeval) meenutavad erkpunased lehed juba taevalaotusel liuglevaid pilvi.
Van Goghi maale uurinud belglased seostavad seda tööstusrevolutsiooni mõjuga, mille toel hakati tööstuslikult valmistama ka pigmente ja värvaineid. Innovatsioon muutis kunstnike elu oluliselt mugavamaks ja andis maalimiseks rohkem aega. Näiteks van Gogh maalis oma kõige viljakamal aastakümnel ligikaudu 2000 maali. Ent samas kaotasid kunstnikud kasutatava meediumi üle kontrolli. Värv ei pruukinud olla enam nii kvaliteetne.
Koen Janssens Antwerpi ülikoolist otsustas kuulsa kunstniku kasutatud pliimenniku eripärade uurimiseks uurida röntgenkiirte all tillukest maalilt Heuschober an einem Regentag pärinevat värvikübet. Keemik leidis märke plumbonakriidist (3PbCO3.Pb(OH)2.PbO). Äärmiselt haruldasest pliimineraalist, mida pole seni täheldatud ühelgi enne eelmise sajandi keskpaika maalitud teosel. Erkpunased lehed on valgeks muutnud ühendi üks lagunemisproduktidest – pliikarbonaadid ehk pliivalged. Kübeme keskel võis näha endiselt jälgi pliimennikust.
Plumbonakriidi leidmine võimaldab nüüd keemikutel välja pakkuda mehhanismi, mille toimel pliimennikut kasutanud kunstnike maalid aja jooksul valgenevad. Pliimennik muundub valguse toimel plumbonakriidiks, mis reageerib omakorda süsihappegaasi, moodustades pliikarbonaate ja vesinikpliikarbonaate.
Töö järeldused rõhutavad taas, et maalide algse sära säilitamiseks on tähtis pöörata erilist tähelepanu nendele langevale valguse hulgale. Samal ajal võimaldab aga kaasaegne tehnoloogia näha maale tänu tänu erinevatele nutiseadmete rakendustele nende endises hiilguses.
Uurimus ilmus ajakirjas Angewandte Chemie.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa