Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
28. juulil 1858 võeti esimest korda identifitseerimisvahendina kasutusele sõrmejäljed
28. juulil 1858 võeti esimest korda identifitseerimisvahendina kasutusele sõrmejäljed. Plaani taga oli inglane Sir William James Herschel, kes oli Indias Hooghly piirkonna valitseja. Lepingute sõlmimisel lasi ta allkirja asemel vajutada lepingule peaopesa jäljendi. Protseduuri eesmärk oli tekitada allkirja andnus veendumus, et tal pole võimalik tehtust kuidagi taganeda.
Kohalikud olid meetodist rabatud ning Herschel kujundaski kombe võtta lepingutele esialgu allakirja asemel peaopesa jäljend, hiljem piirdus aga lihtsalt parema käe nimetis- ja keskmise sõrme vajutusega.
Kohalikud uskusid, et sõrmejälgedega märgistaud leping muudab selle tavalise allkirja saanud dokumendist siduvamaks. Nii põhines sõrmejälgede tõhusus dokumentide allkirjastamisel esmalt üksnes ebausul. Alles hiljem, kui Herschel oli kogunud sel moel tähistatud dokumente juba terve virna, täheldas ta, et tegelikult on iga inimese sõrmejälg ainulaadne ja elu jooksul muutumatu. Nii mõistis ta, et see võimaldab tõepoolest identiteeti tõestada ja niisugust tuvatsamismeetodit võiks kasutada märksa laiemalt.