12. veebruaril 1941 katsetati penitsilliini esimest korda inimese peal
12. veebruaril 1941 katsetati penitsilliini esimest korda inimese peal. Antibiootikumi oli 1929. aastal avastanud briti arst Alexander Fleming.
Fleming täheldas, et stafülokokisöötmele oli kinnitunud hallitus. Lähemal uurimisel märkas ta, et hallituse vahetus läheduses ei suutnud bakterid kasvada. Järelikult pidid hallitusseened valmistama ainet, mis takistab bakterite elutegevust. Oma katsetes piirdus Fleming aga vaid loomkatsetega.
Kümme aastat hiljem asusid penitsilliini antibakteriaalset mõju uurima Ernst Chain ja Howard Walter Florey. 1941. aasta 12. veebruaril sai nende katseisikuks 43aastane Oxfordi politseinik Albert Alexander, kes oli kriimustanud oma nägu roosi okkaga. Väikesesse haava lõi aga tõsine põletik ning lõpuks tekkis ka veremürgitus ja mitu mädapaiset, nii et Alexander kaotas ühe silma. Kuna tüsistused tegid politseinikule suurt valu, oli ta valmis ükskõik mida enda peal katsetada laskma, kui see ainult tema vaeva vähendab.
Pärast penitsilliinisüsti hakkasid mõne päeva jooksul ilmnema paranemismärgid ning põletikulised punnid taandusid. Kuna oli sõjaaeg, leidus Chaini ja Florey laboris penitsilliini vaid piiratud koguses. Viie päeva pärast olid varud jäägitult otsas, politseiniku ravi jäi katki, põletik lõi uuesti välja ja mees suri sama aasta 15. märtsil.
Edasi otsustasid Chain ja Florey jätkata katseid lasteosakonnas, sest lastele kulus penitsilliini väiksemates kogustes. Seejuures jätkusid uuringud, kuidas ravimit suuremates kogustes toota. 1945. aastal anti tehtud töö eest nii Flemingile, Chainile kui Floeryle Nobeli meditsiiinipreemia.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa