Tarmo Soomere: Eesti teaduse rahastamise süsteem on ummikusse jooksnud
Eesti teadussüsteem on ummikusse jooksnud, haridusteadus toimetab mudaliigas ja teenindusteadust pole meil üldse …
Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere oli augustis teaduskomandeeringul Austraalias. Lisaks kohtumistele ja loengutele viies ülikoolis seisid tal ees välitööd kõrbega piirnevate randade avarustes, kus pole telefoniühendust, rääkimata internetist. Seega osutus sõit ühtlasi vaimseks puhkuseks, sest Eestis on üsna raske sel moel välja lülituda. Austraalia on nii kauge maa, et vähemaks kui kuuks ajaks ei tasu sinna minnagi, tõdeb Soomere ise Õpetajate Lehele antud intervjuus.
Väljalennu eel leidis ta – TTÜ küberneetika instituudi juhtivteadur, lainetuse dünaamika laboratooriumi juhataja, rannikutehnika professor – Mustamäel aega vestelda laiemale üldsusele ja vahest isegi Õpetajate Lehe lugejatele huvipakkuvatel teemadel. Jutt käis argiprobleemidest, mis ilmestavad Eesti teadust: teaduse/teadlaste vastutusest. Vastutuse küsimus on loomuldasa väga mitmeplaaniline. Alustame haridusteadusest.
Haridusteadus mudaliigas
Tarmo Soomere: „Räägime palju õpetajate palgatõusust, aga haridusteadus on Eestis praegu mudaliigas. Osalesin kevadel Eesti haridusteaduse konverentsil, pilt oli masendav. Eestis on kuni kümme korda vähem haridusteadust ja -teadlasi kui muus maailmas. Kui vastav teadus õpetajaid ei toeta, võib õpetajate palga tõstmine tähendada suure osa raha mahaviskamist. Teadlase vastutus väljendub siin avalikkuse teadvustamises.
Oleme harjunud arvama, et meil oli hiljuti terve pedagoogiline instituut, millest sai Tallinna ülikool, ja ka Tartu ülikoolis tehakse vastavat teadust, aga võrreldes näiteks kunsti- ja kultuuriteadusega on haridusteadus väga nutuses seisus – ja me laseme sel rahumeeli olla. Rääkisin sellest haridus- ja teadusministri Jürgen Ligiga, aga ilmselt ei saanud me teineteisest aru.
Kui meil on nii tähtsas kohas kompetentsuses auk, tuleb sinna abi anda, nii ressurssi, kompetentsust kui ka raha. Augus istujail endil palju võimalusi ei ole, aga nad peaksid kainelt sedastama, et nad ei paikne tipus. Muidugi, on loodud uusi õppetoole, kutsutakse välisõppejõude, et hakata olukorda kuskilt servast parandama. Meie nõukaaegne haridusteadus oli vähemasti Nõukogude Liidus esirinnas, praegu oleme selle positsiooni täiesti kaotanud. Siiski, võrreldes haridusteadusega on veel nadim seis Eestis teenindusteadusega.”
Teenindusteadus – üks kaheksandik maailma teadusest
Eks me kõik teame, kuidas käituvad meie teenindajad oma kliendiga ja kui erinevalt teevad seda näiteks prantsuse teenindajad. Prantsusmaal on kümneid hotellipidamise ülikoole, kinnitab Tarmo Soomere: „Kuidas teenindada, kuidas ehitada üles teenindussüsteem, kuidas õpetada välja teenindajaid – see on teadus. Üks kaheksandik maailma teadusest on teenindusteadus (meil null), mis vastab umbes teenindussfääri osakaalule SKT-st. Me ei teagi, et selline teadus maailmas on. Teadlaste vastutus ei piirdu ainult oma kitsa erialaga, vaid seisneb ka vajaduses näha, kus mida riigile strateegiliselt olulist vajaka on. Ega siis riigipidajad saa aru, et midagi puudub: riik ju funktsioneerib ja teenindus on meil täitsa olemas, noad-kahvlid tuuakse ju lauale.”
Parafraseerides: mis haridusteadus? Koolid on meil täitsa olemas …
„Jah. Iga kord, kui ma ministrit näen, räägin neil teemadel.”
Ja iga kord on uus minister …
„Mõnda olen ikka kaks korda ka näinud. Järelejätmatult püüan selgitada, et teadusliku toeta me oma koole kaua sellisel tasemel ei hoia, nagu need on. Nõukaaja pedagoogid – heas mõttes – hakkavad kaduma. Statistika on kiretu värk: päris viimase ajani olid ühe Narva gümnaasiumi õpilased näiteks keemiaolümpiaadidel esimeste seas, nüüd on nad kadunud. Ega siis narvakad ole lollimaks läinud, väga tõenäoliselt läksid mõned tuumakad õpetajad pensionile. Tagajärjena on see kool Eesti tippteaduse taimelavade seast maha kantud. Ühiskonna mõtteviis muutub tasapisi, kiiresti ei tee midagi. Teadlastel pole ettevalmistust, et koolis õpetada, aga nad saavad probleemist rääkida ja kirjutada.”
Teadusrahastussüsteem ummikus
„Kogu Eesti teaduse rahastamise süsteem jooksis eelmisel aastal mingis mõttes ummikusse. Põhimõtted olid ilusad, eelkõige kvaliteedipõhine institutsionaalne rahastamine: rohkem raha vähematele inimestele, et kehvemad otsiksid endale teisi tegevusvaldkondi. Esimesel uue süsteemi aastal jagati suur osa raha ära ja kõik näis kena. Tegijate jaoks natuke ootamatult selgus teisel aastal, et konkurents on väga suur ja kolmandal aastal juba ülikõrge. Paarkümmend täiesti arvestatavat teadusrühma jäid rahast üldse ilma (ja seda ilmselt kolmeks aastaks).
Esimesel aastal anti igale rühmale keskmiselt märgatavalt rohkem kui vanas süsteemis, ent kolmandal aastal jämedalt kaks korda vähem (ja isegi vähem kui vanas süsteemis), kusjuures rühmade kvaliteet oli sama. Praktiliselt võrdse potentsiaaliga ühesuurusi ja ühtemoodi vajalikke uurimisrühmasid rahastati väga erinevalt. Suur osa pingeid tuli mitte sellest, et osa inimesi ilma jäi, vaid et jaotussüsteem osutus diskrimineerivaks.
Tänavu institutsionaalsete uurimistoetuste konkurssi välja ei kuulutatudki. Personaalsete uurimistoetuste konkursil võidab eeldatavasti üks taotlus kuuest. See on ikka ülikõva konkurents. Muidugi on hea, et raha saavad ainult väga tugevad, aga hirm on, et varsti pole meil järelkasvu.
Meie teaduse finantseerimise keerukat seisu kompenseerivad natuke põhimõttelised otsused suunata teadusesse suhteliselt palju Euroopa raha. Üks uutest meetmetest on ette nähtud toetamaks Eesti ettevõtteid, kes tahavad kohapealt tellida uurimistöid. See võimaldab katta kuni 70% uuringute maksumusest, aga veel olulisem on, et Eesti ettevõtted räägiksid Eesti ülikoolidega. Neil, kes ei saanud rahastust, avaneb võimalus rakendada oma teadmisi riigi toel. Et riigi tasemel on asutud soosima seda, et eraettevõtjad telliksid oma teadlaste käest, on põhimõtteline muutus poliitikas.
Kuigi sellest pole palju juttu olnud, on see haridus- ja teadusministri tegevuses oluline dimensioon – küll praegu eelnõu tasemel – ja isegi teatav läbimurre. Sisuliselt on ju suudetud välja rääkida erand Euroopa tasandil, et taolist toetust ei loeta riigi abiks või loetakse nii vähese tähtsusega riigi abiks, et see ei moonuta konkurentsi. Meie läbirääkijad on suutnud näidata, kui oluline on, et see raha läheks teadusele.
Käivitunud on teaduse tippkeskuste programm järgmiseks 7–8 aastaks. Jätkub teaduse rahvusvahelistumine, nt Eestisse tuuakse Euroopa raha eest häid järeldoktoreid ja tippteadlasi. Asjad on seega suhteliselt hästi selles, mis puudutab värske vere juurde tulekut, s.o välismaalt tulevaid helgeid päid, ja ka suhetes meie ettevõtetega. Euroopa rahaga on seotud siiski üks struktuurne probleem – enamik sellest, olgu see siis tippkeskus või välisteadlase siiatulek, nõuab omafinantseeringut. Väiksematel töörühmadel kulub vahel pool või isegi rohkem Eesti maksumaksja rahast omafinantseeringu katteks.”
Ega siis reformi saa poole pealt katki jätta
„Mõned probleemid olid reformi põhimõtetesse sisse programmeeritud. Targad inimesed, kes seda korraldasid, oleksid pidanud aru saama, mis juhtuma hakkab. Teaduste akadeemia võttis koostöös tehnikaülikooliga varakult diskussiooni üles. Meid rahustati kõigil tasemetel, et kõik on hästi ja korras. Peamine argument oli, et ega siis reformi saa poole pealt katki jätta, lõpetame ikka ära. Täiesti mõistetav argument. Kuni kolmas aasta kätte jõudis ja selgus, et oleme patiseisus.
Lohutuseks võib öelda, et kõik need, kes raha said, on seda väärt, aga Eesti riik ei suuda kogu maailma teadust arendada. Kuskil peame valima. Et need rühmad, kes on suhteliselt mõistliku rahastuse saanud, jäävad Eesti teadusmaastikul püsima, selles pole ju midagi halba. Aga seda peaks avalikult välja ütlema, et ülejäänute jaoks enam raha ei ole, et nad teaksid hakata muid võimalusi otsima.
Praegu on ju filosoofiaks rasked ajad kuidagimoodi üle elada ja loota, et kunagi jaotatakse jälle õiglaselt. Ei jaotata. On päris loomulik, et kõigile, kes teadusse tulevad, kaitsevad doktoritöö ja võib-olla isegi läbivad järeldoktori koolituse, ei jätku teaduses töökohti. See on kogu maailmas nõnda ja ega Eestis saa teisiti olla.”
Loe Õpetajate Lehest, kuidas hinnata Läänemere kaldaid minevikus tabanud tormide tugevust ja ka väljaande teisi artikleid.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa